Tervishoiutöötajate streigi varasemal kolmel nädalal on aset leidnud ridamisi kohtumisi, mille tulemusi on ka ajakirjandus igal sammul jälginud, see nädal on aga ootamatult vaikne.
Uudisenappus võib ennustada streigi lõppu
Eesti Arstide Liidu streigi korralduskomitee liige Jaan Sütt, mida see vaikus ennustab? Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kelle väravas see pall parasjagu on.
See ja eelmine nädal on olnud meile, streiki seestpoolt vaatajaile, üsna sarnased. Mõlemal nädalal on olnud päris palju lootusi, et streik saaks läbi. Aga ikka on see jäänud mingite väikeste konksude taha.
Kuid siin on ka mingeid sulamise märke. Ei taha küll liiga varakult kedagi rõõmustada, aga ehk õnnestub meil kokkuleppele saada.
Praegune seis ei ole siis sasipundar ega ummik?
Pigem on iga päev käinud väga tõsised läbirääkimised, mis on küll avalikkuse eest varjus. Ei ole korraldatud suuri üritusi, need käivad väiksemas ringis ning tõesti inimeste vahel, kes asju otsustavad.
Millised ja kus need vaiksed kõnelused on – kohvi-, kuluaari- ja koridorivestlused?
Tõenäoliselt on kõiki neid võimalusi kasutatud. Sest kokkulepped sõlmitakse ju inimeste vahel. Kõik on appi võetud, kes vähegi saavad abiks olla.
Miks arstid eelmisel nädalal palgatõusu jaotamisega kahe aasta peale nõus ei olnud? Streik oleks võinud lõppeda?
Eelmise nädala keskpaigast kadus jah see fookus ära. Hakati jälle rääkima arstide streigist. Aga see ei ole arstide streik, see on tervishoiutöötajate streik. Ning mis puudutab õdesid ja hooldajaid, siis me lihtsalt ei saanud võtta vastu seda pakkumist, et nende palgatõus oleks jagunenud kahe aasta peale.
Sinna juurde ei olnud arvestatud ka meie teisi absoluutseid nõudmisi.
Neid, et arstresidentidele hakataks täistööaja eest tasu maksma ja et palgatõus tagataks kõigile riigieelarvest rahastatavatele tervishoiutöötajatele.
Olid ju suulised kokkulepped, mida ministrid Pevkur ja Ligi isegi kinnitasid. See teile ei sobinud?
Sedasorti suulised kokkulepped – väga sageli on elu seda näidanud – ei pea mitte midagi. Kui ministritel oli selline suuline veendumus, siis poleks ju raske olnud seda oma allkirjaga kinnitada. Seda nad teha ei tahtnud.
Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab umbes 650 arsti, kui paljud neist on arstide liidu liikmed?
Tegelikult on nii, et see arv, 650, tähistab kõiki kliinikumi töötajaid, kel on arstikood ja kes kliinikumis ka mingit tööd teevad.
Me oleme ise arvestanud, et aktiivselt tegutsevaid arste on meil 450 ringis. Neist Tartu Arstide Liidu liikmed on ehk pooled, aga lisaks on nad Eesti Arstide Liidu liikmed oma muude organisatsioonide, näiteks nooremarstide ühenduse kaudu.
Mitu protsenti neist streigib ehk ma tahan vihjata sellele, kas neid streikijaid ei ole mitte liiga vähe ja kas streigi mõju ei hakka seetõttu hajuma?
Ma pean vahele segama. Esiteks meil on kokkulepe, et peame tagama arstiabi teatud valdkondades: lapsed, rasedad, vähihaiged ning erakorraline töö. See tähendab erakorralise meditsiini osakonda, intensiivraviosakondi, operatsiooniteenistuse valvebrigaade, ja kui me kõik seal töötavad arstid kokku lööme, saamegi väga suure osa arste, kes ei saa streikida.
Või kui mõjust rääkida, siis teame, et ära on jäänud kümned tuhanded arsti ja patsiendi kohtumised, sajad plaanilised operatsioonid. Meie arvates on seda väga-väga palju, nende arvude taga on reaalsed inimesed, kes on praegu jäänud ilma abita. Mida te veel tahate?
Kas eesmärk – tervishoiu jätkusuutlikkuse tagamine ja muu sinna juurde kuuluv – ei ole siiski liiga laiahaardeline. Sest milline peaks olema küll kokkulepe, mis ütleks, et nüüd on jätkusuutlikkus kindel.
Kas te olete tutvunud selle pöördumisega, mis sai esmaspäeval saadetud riigikogu fraktsioonidele?
Ma olen lugenud selle kohta käivat uudist.
Seal pöördumises on väga konkreetne tegevuskava. Meie ütleme, et hoopis see ministri kokku kutsutud niinimetatud tulevikuvisiooni töörühm on väga üldsõnaline ja deklaratiivne.
Ja just sellele vastukaaluks koostas Eesti Arstide Liit väga konkreetse tegevuskava koos kontrollimehhanismide ja kuupäevadega, millal mingi probleemi lahendamine peab olema jõudnud mingisse etappi.
Kahest asjast oskavad inimesed alati rääkida: üks on ilm ja teine tervishoid. Aga tervishoid ei ole siiski nii lihtne, kui näib.
Et tuleb näiteks transpordivolinik ja ütleb, kuidas asjad on, ja et tuleb riiklik lepitaja ja ütleb, kuidas asjad on. Või et tuleb tööandjate keskliidu esimees ja ütleb, et tema teab, kuidas tervishoidu peab juhtima ja mis probleemid siin on.
Minu sõnum on, et nii avalikkus kui ka kõik targad inimesed siin riigis jääksid ikka igaüks oma liistude juurde ja laseksid meil teha asja, mida meie kõige paremini oskame.
Meie hulgas on tervishoiukorraldusega tegelevaid, vastava haridusega väga tarku inimesi. Meil on ka maailma tervishoiuorganisatsiooni WHO juhised ja soovitused tervishoiu rahastamise kohta.
Neis kaalukates dokumentides on väga kindlad vihjed, et niisugustes alarahastatuse tingimustes vajub meie süsteem kokku.
Te ütlesite, et olete teinud väga üksikasjaliku pöördumise riigikogu fraktsioonidele. Mis siis nüüd peab juhtuma?
Hoiame pöialt just praegu, aga sellest rääkida ma ei taha.
See ei puuduta üldist tervishoiukorralduse teemat, see puudutab seda, kas meil õnnestub streik peatada.
Et saaks normaalse töörütmiga edasi minna ning siis neid teemasid meie pakutud ajakava järgi otsast lahendama hakata. See on väga suur töö. Aga selle eeldus on haiglates taastatav normaalne töörütm.
Eile ilmus uudis, mis rääkis, et Tartu Ülikooli Kliinikum uurib, kas streik on ikka seaduslik, kuna kehtiva kollektiivlepinguga haiglates ei saa streiki korraldada. Samas ütleb teie liidu peasekretär Katrin Rehemaa, et seadusrikkumist ei ole. Keda ma usun?
Lootsime, et saame selle omavahel ära arutada.
Aga ilmselgelt on see üks järjekordne katse tegelda igasuguste juriidiliste nõksudega, et saavutada sobiv tulemus, selle asemel et rääkida päriselt asja sisust.
Eesti Arstide Liidu juristi arvamus on, et see streik on seaduslik. Me ei saa ju minna teadlikult välja avantüüri peale.
Kas homme on streik läbi?
Ma ei ütle mitte midagi!