Närilised hakkavad närvidele käima

FOTO: SCANPIX

Visa hiir jäi köögipõrandale liikumatult lebama alles siis, kui olin äsanud talle kärbsepiitsaga vähemalt neli-viis korda. Tahtmatult meenus poisipõlv ja vanaisa meisterdatud nahast lapatsiga piitsad, millega võinuks rotigi uimaseks lüüa.

Ebaharilik tapavahend jäi mulle pihku hädaolukorras. Köögis öiti kakerdav näriline oli muutunud tõeliseks uneröövliks, krabistas krohvi kallal ja nagistas taarakastis. Sõi hiirelõksust juustu ära ja peremehetses edasi näoga, et nii need asjad käivadki.

Tuliuus lõks valmistas pettumuse juba ostupäeval. Selle tehissööda väidetav juustulõhn hiiri igatahes ei tõmmanud. Päris juustutükiga õnnestus üks loom kätte saada vist alles kümnendal katsel. Siis selgus, et lödivõitu vedru hiirt ei surmanud, ja vastik töö tuli mul endal lõpetada.

Tõhus parteiajalugu

Võrokesest keeleteadlane, maheteravilja kasvataja Evar Saar kasutas kõige ebatavalisemat hiirelömastajat – kommunistliku partei ajaloo õpikut – üle kahekümne aasta tagasi Tartu Ülikooli päevil üürikorteris. Talunikuna eelistab ta nii hiirte kui rottide hävitamiseks mürki.

«Eks igasugune käsitsi nottimine ole rohkem enda väljaelamine, aga mitte eriti tõhus,» sedastas Saar. «Muidu tasub ikka mürki panna. Eriti siis, kui nad pole mõnda aega mürki näinud. Siis söövad väga hea isuga. Alla kümne paki korraga pole mul mõtetki seda poemürki osta.»

Aastate eest harjus Evar Saare viljaaidas korda loomas käima tuhkur. Tõhule on mokkamööda nii hiired kui ka rotid. Ühel õnnetul päeval leidis aga Saar tubli jahimehe teelt surnuna, keegi oli temast autoga üle sõitnud. Rotikoloonia hakkas kohe silmanähtavalt kosuma.

«Rotilõkse ma pole kasutanud, lõks on rohkem hiire püüdmiseks köögist,» arvas Saar. «Kes see ikka viitsib lõksudega jahmerdada: rotte sealt välja võtta ja sööta vahetada. See on nagu lisatöö, mis eeldab vist juba erilist jahikirge.»

Trükifirma omaniku Guido Veidenbaumi maakodus on näidanud end väga tublide hiirepüüdjatena nii koerad kui ka nirk. Kui Veidenbaumi vana peni koolis, ilmus valge kasukaga tilluke hiiremurdja üle aastate taas platsi, uue koera majja tulekul ei näidanud aga jälle nägu.

«Maja kubises hiirtest. Kui nirk välja ilmus, oli plats puhas,» meenutas Veidenbaum. Tema pere pole raatsinud koera nirgi vastu vahetada, kuigi on selge, et kui tahes tubli inimese truim sõber ka pole, nirgi kombel mööda hiireurge ta jooksma ei mahu.

Sestap pelgalt koerale loota ei saa. Guido Veidenbaum on harjunud ostma ja hiirte käiguteedele poetama mürgiga segatud parafiinirattaid. Lisaks sellele on tal ameeriklaste patendi järgi Rootsis valmistatud plastlõks, mida erinevalt meil tavalistest lõksudest olevat mugavam vinnastada: tõstad kaane üles ja lõks on löögivalmis.

«Rottide vastu minu kogemuse järgi küll lõksuga ei saa – nad ei lähe sinna sisse,» rääkis Veidenbaum. «Meil oli vahepeal üks tõeliselt jultunud rott, kes ei lasknud öösiti magada. Lõpuks ajas ta juba nii närvi, et kui oleks kätte saanud, jumal teab, mis oleks teinud. Aga saime lõpuks siiski mürgiga maha.»

Koduloom pole ohus

Ei Veidenbaum ega Saar tea juhtumeid, kus koerad-kassid oleksid hinge heitnud, süües rotimürki või mürgi kätte surnud rotti-hiirt.

«Ma olen ise näinud, kuidas kass sellise kärvanud roti välja oksendab,» kinnitas Saar. «Paarikümne aasta jooksul pole meil küll ükski kass rotimürgi kätte ära surnud.»

Oktoober on Saare viljaaidas ja kambris püsinud seni vaikne. Eks see suurem sissetrügimine alga ikka esimeste tõsisemate miinuskraadidega, teadis Saar. Ilmajaam lubab, et külmemaks pöörab ilm tuleval nädalavahetusel.

Mürgivalik võtab silme ees kirjuks

Hiire- ja rotilõksude ning mürkide valik Bauhofi aiaosakonnas on nii pikaks venitatud, et korralikult kaalutud otsuse tegemiseks peaks varuma vähemalt tunni või rohkem.

Roti- ja hiiremürke on kaupluse riiulil kolmteist sorti, hiirepüüniseid kümmet ning rotilõkse kaht marki. Lõksude tükihind algab 90 sendist ning lõpeb viie euro ja kahekümne sendiga. Mürgikilo eest võib maksta ligi 20 eurot, kuid saab hakkama ka kaheksa euroga kilo kohta.

Vanapaar peab leti ees omavahel nõu vaevalt minuti, siis läheb ostukorvi soomlaste valmistatav mürksööt «342». Vibalik noormees mõtleb vähe kauem ning otsustab Detia-nimelise mürgi kasuks. Vanem härra juurdleb minutikese, siis võtab «342» paki. Juba minekul ta seisatab ja võtab teisegi paki.

««342» on müüdud läbi aastate hästi, aga parafiiniga mürgid ja muud tooted tulevad jõudsalt järele,» kinnitas Bauhofi müügijuht Margit Päkk.

Helveste ja graanulite alusel kokku segatud mürksöötade võrdlemisel pole ostjal lähtuda suurt millestki muust kui taskukohasusest, lõkse saab enamasti oma käega näppida, hinnates näiteks vedru löögijõudu.

Proovimise käigus selgub, et Bauhofis on müügil ka tõelised naljanumbrid: täismetallist monstrumid. Ühe sellise lõksu löögiraam jääb pärast vinnastamist kinni tagumisse asendisse, teisel püstloodi. Ostjal jääb vaid loota, et hiir sellist kaadervärki nähes end surnuks naerab.

Monstrumile vastukaaluks on hiljuti müügile ilmunud tehissöödaga plastlõks, šveitslaste toode. Esmapilgul meenutab see pigem mingit salapärast mõõteriista. Lõksu turustava firma Schetelig müügijuht Anita Kuzmina väitis, et sellest püünisest pole närilisel võimalik eluga pääseda, sest vedru sulgeb ta klapi alla kinni.

Paraku saab uudset hiiretapjat soetada vaid kahekaupa, käies välja peaaegu neli eurot.

Tagasi üles