/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2012/10/21/1383032t1hc735.jpg)
Teise maailmasõja ajal suri Leningradi blokaadis ametlikult üle miljoni inimese, kellele sai saatuslikuks nälg, külm või pidev pommitamine. Seda väga paljude rahvuste põrgut ei suuda ellujäänud tänapäevalgi kuivade silmadega meenutada.
Seebimaitselise leivatüki mälestus käib südamest läbi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ametlik blokaadiohvrite arv on üle miljoni, kuid hukkunuid oli palju rohkem, ehk isegi kaks miljonit rahulikku elanikku, sest sõja alguses tuli Leningradi väga palju sõjapõgenikke,» ütles Peterburi leivamuuseumi direktor Marina Jakovleva Eesti põllumajandusmuuseumi toodud näitust «Blokaadilinna leib» tutvustades.
«Väga paljud maeti tundmatutena,» jätkas ta. «Isa rääkis, et surnud inimesed korjati nagu puuhalud tänavatelt üles ja viidi kalmistule või krematooriumi.»
Tapeedi- ja kummiliimikört
«Tänavad oli laipu täis,» meenutas ilusas ladusas eesti keeles blokaadi üle elanud Leonida Braškina, kes detsembris saab 80-aastaseks ja elab tänini Peterburis. «Kui käisime emaga leiva järel, ei olnud emal jõudu inimestest üle astuda, pidime kogu aeg ringe tegema.»
Leivakaardiga sai tööl käiv täiskasvanu blokaadi ajal Leningradis 250 grammi leiba päevas.
Teenistujate, ülalpeetavate ja kuni 12-aastaste laste päevane leivaports oli 125 grammi ehk laias laastus viil leiba, mis rohkete lisandite tõttu nägi välja nagu savitükk ja maitses kui seep.
Esimesena suri Leningradi lähistel eestlaste külas kasvanud Leonida Braškina perest nälga isa. «Toiduportsud olid nii väiksed, et mehed ei pidanud vastu,» ütles ta. «Ema keetis tapeediliimist ja kummiliimist körti, kuhu pudistas leiba sisse. Kusagilt sai ta hobuste sööki, millest tegi kooki.»
Leonida Braškina 14-aastane vend suri nälga 1942. aasta väga külma talve lõpus.
«Mässisime venna teki sisse. Me ei jõudnud teda matta. Ema andis tuttavatele oma leivaportsu, et nad venna ära viiksid. Kui nad trepist alla läksid, tegi vend kõmm-kõmm-kõmm. Kuhu ta viidi, ei teagi. Kevadel sulas väga palju laipu välja,» meenutas Leonida Braškina. «Räägin seda ainult sellepärast, et te helistate Eestist. Muidu oleksin vait, sest need mälestused käivad mul südamest ja peast valusalt läbi.»
Leningrad, praegu taas Peterburi, oli Saksa armee piiramisrõngas 8. septembrist 1941 kuni 27. jaanuarini 1944.
Väljakannatamatu piin
«Mu ema ja isa olid rindel, meie kodus blokaadist väga ei räägitud,» ütles Marina Jakovleva. «Enne surma rääkis isa, et ta õde, minu tädi, ei kannatanud näljapiina välja, tappis enda ja oma kaks väikest last ära. Tädi oli ahju kütnud, siibri enne õiget aega kinni pannud, koos lastega voodisse heitnud ja ving nad võttiski. Nii suurt tragöödiat ei tohi unustada.»
Nii jutustabki Peterburis asuva Venemaa ainsa leivamuuseumi näitus «Blokaadilinna leib» põllumajandusmuuseumis loo 900-päevasest põrgust.
Näitus on pilguheit Leningradi blokaadi ajal toidu toimetamisele, sealsete leivatehaste tööle, nälginud linna lastele ning ka köögiviljakasvatamisele kõikvõimalikes kohtades, näiteks linna südames Nevski prospektil.