«Avaturg sellisel kujul on tänaseks minetanud oma vajalikkuse linlastele ja otstarbekuse kesklinna kuvandis,» seisab AS Estiko juhi Ain Tammvere allkirjaga läkituses. Avaturu territooriumi ja jõesadama piirkonda peetakse sobivaks neljatärnihotellile ja spaakeskusele.
Avaturg näib olevat pinnuks silmas ka olemasolevatele Estiko rajatistele, sest «müügilubasid on antud väga paljudele kesklinna turule mittesobivatele toodetele» ja «turu piirkonda koguneb asotsiaalset elementi, kes oma kohalolekuga peletab eemale ostjaid ja jätab vale mulje linna külastavatele turistidele».
Pole Tartus esimest korda pidada diskussiooni avaturu olemuse ja asupaiga üle, sest ikka on see kellelegi-millelegi jalgu või silma jäänud, ikka on olnud osutusi, mis on pahasti ja kuidas peaksid asjad tegelikult käima.
Pärast suuri 1993. aasta lahinguid, kui avaturg Statoilile ruumi tegemiseks Turu tänava äärest praegusesse asukohta koliti, näis valitsevat siiski üks kindel seisukoht: avaturg peab asuma kesklinnas, soovitavalt võimalikult lähedal bussijaamale ja linnaliinide peamisele ümberistumiskohale.
Ilmselt on Tartus vähe inimesi, kes söandavad väita, et avaturgu pole tarvis ja tõenäoliselt on vähe ka neid, kes poleks aastas kordagi turul käinud kas aeda istikuid, peenrale taimi ja surnuaeda kääpalilli ostmas, värsket hapukurki maitsmas või muid aiasaadusi valimas.
Ja meeldib see või mitte, küllalt on inimesi, kes tulevad turule ka odavamat riidekraami ja kingi ostma, mida siiski ei tasuks põlastavalt kaltsudeks nimetada – kui kaovad ostjad, kaovad ka müüjad.