Peeter Laasik: raha ei ole riigis otsa saanud

Foto: TPM

Tervishoiutöötajate streik on jõudnud järku, kus valitsus on haigekassa kaudu välja käinud ultimaatumi: meie oleme teinud teile parima pakkumise, rohkem raha ei ole, kuigi see on ainult pool teie soovitust, aga ... võtke või jätke.

Loomulikult võib asja ka niimoodi lahendada, kuid see näitab, et tervishoid ei ole praegu valitsuse prioriteet. Kuidas nii?

Eesti riigikogu on seadusega selgelt öelnud, et sotsiaalmaksu tervise osa peab minema haigete raviks. See raha suunatakse haigekassasse, kust makstakse lepingute kaudu teenustepõhiselt haiglatele. Asi on selge ja seni ka toiminud.

Loomulikult on haigekassal seadusega ette nähtud ka kaks reservi ootamatute olukordade jaoks, nagu olema peabki. Kuid parimatel aegadel oli maksu laekumine nii hea, et kaks seaduses ette nähtud reservi said triiki täis ja ikkagi tuli raha veel juurde. Sellele rahale anti nimeks tulem ning praeguseks on kogu see raha riigikassas ja tasakaalustab teiste sektorite puudujääki. Näiteks riigi ja omavalitsuste halduskulusid.

Seadus on selgelt öelnud

Rõhutan ikkagi, et meie riigi kõrgeim organ riigikogu on seaduses selgelt öelnud, et selle raha eest peab inimesi ravima, mitte tasakaalustama riigieelarvet.

Seega tulemi kasutamine inimeste raviks, andes raha arstide ja õdede palgatõusuks ning koormuste vähendamiseks, tähendaks, et valitsus järgib seaduse mõtet. Kusjuures seaduses ette nähtud kaks reservi võib rahulikult puutumata jätta, nende kasutamine on seaduses nagunii eraldi reguleeritud.

Kuid vaatame edasi. Kuna nimetatud maksuga peab katma ainult vahetult raviga seotud kulud, on seaduses teises kohas kirjas, et haiglate amortisatsioon (ehitise kulum) makstakse kinni eraldi riigieelarvest teiste maksude arvelt. Seda seaduse paragrahvi on valitsus täitnud ainult üks aasta, viimased neli aastat ei ole ta seda täitnud, rikkudes niiviisi seadust.

Tõe huvides peab märkima, et ka õiguskantsler on selle seaduse rikkumise pärast valitsuse suunas näppu viibutanud: nii ei tohi, katsuge uuel aastal ikka seadust täita.

Siin peab kiitma sotsiaalminister Hanno Pevkurit, kes 2013. aasta eelarve koostamisel ikkagi tegi ettepaneku eraldada riigi raha haiglahoonete amortisatsioonikuludeks. Kahjuks kadus see raha valitsuses menetletavast eelarvest ära. Ju siis leiti teisi prioriteete ja võetigi osa meditsiinitöötajate palgarahast teiste sektorite tarbeks.

Kes võttis raha ära?

Seega: kui seadusi täita, on riigil praegu raha nii palgatõusuks kui ka näiteks arstiabi kvaliteedi parandamiseks.

Samuti jätkub raha haigekassa kõikides reservides ja tulemis veel kolmeks-neljaks aastaks arstiabi normaalseks rahastamiseks, pärast seda tuleb küll langetada uusi otsuseid, kuidas tervishoidu edasi rahastada. Sellist tulevikuarutelu on meile soovitanud nii MTO kui ka OECD.

Streigi käigus kuuleb sageli emotsionaalset küsimist: kelle käest me peame võtma raha arstide ja õdede palganõudmiste täitmiseks ja koormuste vähendamiseks?

Arvan, et õige oleks suunata küsimus hoopis teistele ministritele: miks te võtsite seadusega arstiabile ette nähtud raha oma valdkonna puudujääkide katmiseks? Sisuliselt nad ju varjavad oma suutmatust tervishoiule nõnda tehes.

Nii välis- kui ka oma riigi eksperdid on aastaid viidanud Eesti liiga suurele omavalitsuste hulgale ja sellest tulenevalt raha ebaotstarbekale kasutamisele. Siin on koht, kus valitsus peaks tegema reformi. Praegu aga võib öelda, et Euroopa Liidu kõige kuluefektiivsem tervishoiusüsteem maksab kinni raiskamise omavalitsustes.

Kui kaua veel?