Raadi kalmistu väravas on valmimas suur Maxima.
Kuigi elu edeneb, peavad mõned asjad Raadil jääma ikka vanamoodi.
Surnuaed, kust jalavaeva vähendamiseks on küll läbi käidud, on alati eraldihoidev ja vaikust armastav. Kuigi kahel pool ulatuslikku kvartalit piirnevad hauakääpad tõesti lausa kõnni- ja sõiduteega – linnaruumi paratamatus –, asub rahuilm selgelt nähtava piirde taga. Suletus on selle aia üks igipüsivaid ja loomuomasemaid tunnusjooni.
Uue hoone linnaruumi paigutamine piiritleb uue koha. Narva maanteelt uue poe ette pöörates jõuame paika, mida pole nüüdses esinduslikkuses varem olemas olnud. Juba pöördel avaneb otsepilgule kalmistupuiestikku neelduv lage väljak. Moodustunud on sündmatult pidulik kahe ilma kohtumispaik – parkimisplats, mis piirneb umbmääraste loogetega vabrikumüürini kulgeva odava traataiaga.
Visuaalse märgistuseta, väravata väravana kalmistule liikumise koht, mis praegu Narva maanteelt vaadates avaneb, näib vormistuselt eelkõige kokkuhoiuakt, lugupidamatuse avaldus.
Ruumikorraldus meenutab ühiskorterit, kus keset suurt tuba on mõtteline joon – õhkõrn kokkulepe, et siit üle ei käida.
Täiesti läbipaistev ja läbi kostev piirjoon, mille ühel pool elav toimetamine, teisel tukastaja. No mis teha, ühe elu tahab elamist ja teise uni magamist.
On uus pood põhimaantee ääres, on asfalttee selle ees, on liikluse ümberkorraldus – uus foorgi liiklusvoogu suunamas –, on parklagi, aga kalmuaia piirde ja värava jaoks ei ole enam jätkunud tahtmist, et lõpetada plats pilgu piiramiseks sobiva väärilise lahendusega.