Merike Kaunissaare: lahkunud on maetud parkla võrkaia taha?

Foto: TPM

Raadi piirkonnast on nõukogudejärgse arendamise käigus kujunenud tasapisi suurepärane vääriselupiirkond. Siin on imekenad vanad võimsad pargid (ka kalmistu), põlispuudest puiesteed ja vastsed eurojalgteed, tasapisi jõuab järele ka vajalik infrastruktuur.

Raadi kalmistu väravas on valmimas suur Maxima.

Kuigi elu edeneb, peavad mõned asjad Raadil jääma ikka vanamoodi.

Surnuaed, kust jalavaeva vähendamiseks on küll läbi käidud, on alati eraldihoidev ja vaikust armastav. Kuigi kahel pool ulatuslikku kvartalit piirnevad hauakääpad tõesti lausa kõnni- ja sõiduteega – linnaruumi paratamatus –, asub rahuilm selgelt nähtava piirde taga. Suletus on selle aia üks igipüsivaid ja loomuomasemaid tunnusjooni.

Uue hoone linnaruumi paigutamine piiritleb uue koha. Narva maanteelt uue poe ette pöörates jõuame paika, mida pole nüüdses esinduslikkuses varem olemas olnud. Juba pöördel avaneb otsepilgule kalmistupuiestikku neelduv lage väljak. Moodustunud on sündmatult pidulik kahe ilma kohtumispaik – parkimisplats, mis piirneb umbmääraste loogetega vabrikumüürini kulgeva odava traataiaga.

Visuaalse märgistuseta, väravata väravana kalmistule liikumise koht, mis praegu Narva maanteelt vaadates avaneb, näib vormistuselt eelkõige kokkuhoiuakt, lugupidamatuse avaldus.

Ruumikorraldus meenutab ühiskorterit, kus keset suurt tuba on mõtteline joon – õhkõrn kokkulepe, et siit üle ei käida.

Täiesti läbipaistev ja läbi kostev piirjoon, mille ühel pool elav toimetamine, teisel tukastaja. No mis teha, ühe elu tahab elamist ja teise uni magamist.

On uus pood põhimaantee ääres, on asfalttee selle ees, on liikluse ümberkorraldus – uus foorgi liiklusvoogu suunamas –, on parklagi, aga kalmuaia piirde ja värava jaoks ei ole enam jätkunud tahtmist, et lõpetada plats pilgu piiramiseks sobiva väärilise lahendusega.

Kes meist tahaks saada maetud rohelise plastiga kaetud traatvõrkaia taha? Praegu leiab Maxima parkla võrkaia tagant lagedalt murult Tartu Ülikooli lugupeetud kadunukeste kalme. Poodlejaile-parkijaile paistab läbi võrgu kätte ammuste professorite hauatähiste väli.  

Raadi kalmistu on ja jääb linnaosa üheks oluliseks sümboliks ning minu meelest on vaja kultuuriväärtusliku alaga piirneva piirkonna arendamisel sellega arvestada. Kui tahetakse öelda A, tuleb tingimata lisada B, seda ka siis, kui kohe üldse ei raatsi ja hädapärast saaks ilmagi.

Traataia sobivust ja värava puudumist ei saa põhjendada asjaoluga, et väravat pole seal enne poe ehitust olnud ning et enne oli plats hulga hullem – vana kruusaaugu porine serv koos kustunuilmelise vabrikuplanguga.

Aastatega valmib uus ERM. Kindlasti huvituvad tulevase muuseumi kultuurihuvilised külastajad ka Raadi kalmistu mäletamisväärsustest. Kustkohast sisenevad nemad kalmistule, et saada lisa oma ekskursioonimuljetele? Usun küll, et käepäraseimaks osutub seesama Maxima värav. Kas selle värava nimeks saabki tulevikus Raadi kalmistu Ma­xi­ma-värav?

Raadi kalmistu väärib Narva maanteega piirneval alal korralikku piiret ja esinduslikku väravat, sest see tee on lähitulevikus uut ERMi ja Tartut külastavate inimeste põhiline liikumistee sealkandis.

Õige ja sobiva piirde ning värava materjali ja ehituse aktsepteeritava maksumuse üle võib ju vaielda, aga kindlasti peaks piire olema läbipaistmatu (või vähemalt pilku piirav) ja värava ilme esinduslik.

Võib-olla on võimalik mitme asjast huvitatud ja oma raha panustava partneri koostöö?

Võib-olla oleks asjakohane kujundada see värav konkursiga? Ikkagi Raadi kalmistu esinduslik värav – põhimaanteele paistev, nüüdisaegse ehitise lähedal ja võimalik lahendada kultuuri panustades. Niisugust loomingulist võimalust tuleb harva ette. Oleks konkurss meistritele ja usun, et huvitatuid tuleks hulgaliselt.

Traataed võib ju olla äärelinna Maxima tagaaiaks täiesti viisipärane piire, kuid Tartu Raadi kalmistule see küll ei sobi.