Ümberkehastumine vallandab tundeid

Maris Aare (vasakul) ja Kaili Kask näitasid kleiti, millega on mindud peole nii Heli Läätse kui ka nõukogude naisena. Peen jakk lisas komplektile estraaditähele vajalikku glamuuri.

FOTO: Sille Annuk

Kas mäletate Peeter Urbla 2005. aastal esilinastunud filmi «Stiilipidu»? Kolm omamoodi ummikus naist, hunnik riideid ja lootus paremale tulevikule. Avatakse kostüümilaenutus, mida reklaamitakse kui võimalust teha teoks oma unistused.

Kristel Tannik kehastus Anna Kareninaks.

FOTO: Sille Annuk

Praegu Tartu loomemajanduskeskuses asuv kostüümilaenutus sai alguse juba 2002. aastal ehk ammu enne seda, kui eestlased said kinolinal Maarja Jakobsoni, Anne Reemanni ja Evelin Pange (nüüdseks Võigemast – toim) tegemistele kaasa elada.

Aga mõte arenes teoks samadel põhjustel – ka kondiitriks õppinud Maris Aare ja floristiks õppinud Kaili Kask olid parajasti töötuks jäänud, sest neid mõlemaid värvanud tapeedistuudio läks pankrotti. See olukord käivitas oma kogemuste ja muu pagasi ülevaatamise, et kuidas nüüd edasi minna.

«Meil oli lihtsalt palju riideid, millest me loobuda ei suutnud,» resümeeris Kask kostüümilaenutuse avamise põhjuse. Naiste kappidesse oli kogunenud nii oma lastele õmmeldud karnevalirõivaid kui ka kuldseid second-hand’i leide, millel igaühel oma lugu.

Nüüdseks on kollektsioon kasvanud mitu korda, sest igal aastal jõuab naiste kätte üha rohkem väärt asju.

Kas või nii, et tullakse pakkuma pööningut tuulutades leitud rariteete. Riideesemete täpset arvu ei osanud Aare ja Kask öelda, kuid arvasid, et see võib küündida tuhandeni.

Lisaks kingad, kotid, kübarad ja muud aksessuaarid, sest ümberkehastumiseks pakutakse kliendile vajaduse korral täiskomplekti alates aluspesust ja lõpetades pealisriietega. Komplekti käivad ka nõuanded, mis aitavad inimesel teemasse paremini sisse elada.

Nahata nahkpüksid

Viimase aja kõige levinumad stiilipeoteemad tunduvad riidelaenutajate hinnangul olevat 1980. aastate sport ja 1960ndad, kuid neil on tulnud tegelda ka oranžile peole ja hansaaegadesse minejatega. «Kõige põnevam ongi see sättimine,» õhkas Maris Aare ja avaldas arvamust, et ettevalmistatud peod on kindlasti meeldejäävamad.

Tandem näeks ideaalis, et ümber kehastuda soovijad võtavad ühendust vähemalt paar päeva varem, nii oleks aega kogu varandus läbi vaadata ning kostüüm põhjalikult läbi mõelda, kuid vahel seda võimalust ei ole.

Hiljuti näiteks helistati Põlva–Tartu maanteelt. «Me peame olema kangelased, mees ja mina. Me saame tulla kohe praegu,» jutustas Kask telefonikõnet ümber.

Et kangelaste maailm ei piirdu ainult Supermaniga, asuti kiirelt mõttetööle.

Heerostele mõeldi lausa riikide kaupa – kui tulijad eelistanuks briti sangareid, saanuks nad lahkuda Imedemaa-Alice’i ja Valge Küülikuna, kui kangelasi naaberriigist, siis jänese ja hundina «Nu pagadi!» multifilmist.

Hiina variandina pakuti välja võitluskunstide meister Bruce Lee ja ameerikalikuks lahenduseks Miki- ja Minnihiir. Kuid need ega ka kodumaised Kalevipoeg ja Saarepiiga tookord käiku ei läinud: paar otsustas lõpuks lahkuda Zorro ja Kassnaisena.

Üldiselt laenataksegi riideid paar päeva enne üritust, ent ükskord külastas salongi naine, kes oli täiesti veendunud, et tema läheb peole Gunnar Grapsi­na.

Niisiis võttis ta rolli kohe laenutuses omaks ning käis enne pidu veel laulukooriski kui proua Gunnar Graps. Lõpuks olla pidu läinud nii meeleolukaks, et nahkpüksid jõudsid laenutusse tagasi ilma nahakihita, sest see oli tantsuhoos mõranenud ning pükstelt irdunud.

Enamikul juhtudel välja laenatud kostüümidega midagi halba ei sünni. Pigem on olnud juhtumeid, mil mõni ese sobib kellelegi nii hästi, et kostüümilaenutajad on otsustanud selle ära kinkida. Nii sai näiteks ehtekunstnik Helen Valk-Varavini omaks sinine vihmamantel.

Kiljuv vabanemine

Aare ja Kask tõdesid, et inimestel on ümberkehastumise võimalust vaja, isegi kui nad ise seda ei tea, sest sellega kaasneb emotsionaalne vabanemine. Naised kinnitasid, et loomemajanduskeskuse seinad on näiteks näinud väga väärikaid prouasid sokkis mööda treppe jooksmas ja vaimustusest peaaegu kiljumas.

Miks aga inimestel sellist äri ikkagi vaja on? See küsimus valmistas Aarele ja Kasele raskusi juba äriplaani kirjutades.

«Kujutage nüüd ette neid ametnikke, kes hakkavad lugema sellist lihtsameelset juttu. Ainus, millega me saime põhjendada, oli see, et stiilipidusid ikka korraldatakse ja kliente seega on,» muigas Kask.

Ta lisas, et tegelikult on inimestele ümberkehastumise võimaluse pakkumise taga aspekt, mis ehk kõige tähtsamgi – need riided on laenutajaile endile olulised ja nad hoolitseksid nende eest niikuinii, aga kui keegi saab ka kandmisrõõmu tunda, on see vaid lisaväärtus.

Arvamus

Kristel Tannik,
Tasku turundusjuht ja Kujunduskuurordi kostüümilaenutuse klient

Arvan, et eestlane on üldjuhul liiga tagasihoidlik. Isegi kui tal on mõni mõte või on ta kusagile stiilipeole kutsutud, ütleb ta, et no ma lähen vaatan, aga kostüümilaenutuses see suhtumine muutub.

Tänavu hansapäevadel sai minust tänu Kujunduskuurordile raualinna emand ning tulin oma kleiti proovima koos tubli abilisega. Noore mehega, kes sügavalt kahtles ümberkehastumises, aga temagi lahkus siit barett peas ja keep õlgadel, igasugune valehäbi, pinged ja kartus sai väga kiirelt maha võetud.

See vist on nii, et lähed korraks peegli ette ning jutt ja taust hakkavad mängima, nii ei tule kordagi mõtet, et issand, ma ei pane, piinlik on.

Ümberkehastumine on tore mäng. Inimestes on see soov, mis ei tohiks kaduda ja ilmselt ei kaogi ära, sest see joon on kõigis, olgu ta siis 5-, 15- või 55-aastane. Inimene paneb kleidi selga või püksid jalga ja vaatab peeglisse – muutumine ei ole ainult väline, vaid ka inimese sees on midagi positiivset, mis temas üles ärkab.

Kujunduskuurort

• Selle nime alla on Tartu loomemajanduskeskusse koondunud loominguline ühendus Aare Kask ehk Maris Aare ja Kaili Kask ning graafiline disainer Jaanus Kaasik.

• Kostüümilaenutuse, muutumismängude, teemakujunduste loomise ja tekstiilist autoriloominguga tegeleb rühmitus Aare Kask. Kaasik toetab kujundustöid graafiliste lahendustega.

Tagasi üles