Ükskord tuleb leppida, et aeg saab otsa

Foto: Sille Annuk

Patsient Valter Koch tuleb väiksele jalutuskäigule. Lükkab rulaa­torit enda ees mööda haiglakoridori kuni puhketoani. Seal istume. Edasi räägime elust ja surmast.

Valter Koch põeb mitut rasket tõbe ega ole haiglas esimest korda. Aasta eest elas ta üle vähioperatsiooni, siis sai kätte poole keemiaravist. Aga siis läks tervis käest – mitu korda tuli kiirabi kutsuda.

Valter Koch ütleb, et nüüd suhtub ta sellesse, mis temaga on juhtunud, teistmoodi – kuidagi positiivsemalt. Tema meelest on nii, et kui inimene mõtleb, et on halb, siis ongi halb. Kui ta aga mõtleb, et on hea, hakkab palju parem.

Õendushoolduse osakonna inimesed on Valteri meelest toredad ja sealsed ravimid head. Hea on seegi, et hingehoidja Evi Eedlaga saab kõigest rääkida.

«Tema õpib ju teoloogiat, aga mina olen samuti huvitatud, mis tänapäeval sellest ka õpetatakse,» põhjendab mees.

Valter usub jumalat. Ja tunnistab, et vahel mõtleb küll, et tuleks lõpp ometi rutem.

«Kui sul on tugev iseloom, siis sa paned niisuguse mõtte endaga sobima, et kui viimane päev tuleb, siis sa ei karda,» kinnitab Valter Koch.

TÜ Kliinikumi õendushoolduse osakonna juhataja Kristina Oja ütleb, et üks kolmandik nende patsientidest on sellised haiged, kelle tervendav ravi pole enam võimalik ning kes vajavad oma vaevustele vaid kergendust ja hooldust. Sellist hooldust nimetatakse hospiitsiteenuseks.

Tänavu sügisel saab viis aastat ajast, kui Tartu Ülikooli Kliinikumi õendus­hoolduse osakonda ehitati spetsiaalsed hospiitsipalatid.

Kristina Oja ütleb, et hospiitsiosa-konnas tuleb lähtuda sellest, mida haiged kõige enam vajavad: patsient kuulub kokku oma perekonnaga ja pereliikmetel peab olema võimalik igal ajal osakonnas viibida, võtta soovi korral osa haige hooldamisest.

Kõik on hästi läinud

Hospiitsiosakonna palatis lamab 86-aastane Arvet (nimi muudetud). Õde tuleb ja küsib, kuidas Arvetil läheb, kohendab tilgutit. Arvet ütleb, et tal on niisugune väsimus peal, et ei jõua kättki tõsta. Õde lohutab, et tilk peaks mõne aja pärast natuke jõudu andma. Ja et kui midagi muret, vajutagu Arvet kutsunginuppu.

Arvet ütleb, et tema elu on hästi läinud. Midagi tegemata pole jäänud. Naise mattis küll juba kuus aastat tagasi ... Aga tal on laps ning neli lapselast ja veel neli lapselapselast. Ta ei ole üksi.

Arvet valu ei kannata. Olemise teeb kibedaks ainult see, et ta ei saa olla enam iseenda peremees.

Vahel Arvet mõtleb, et lõpeks ära see ükskord ...

Aga kui siiski elust rääkida, siis inimesed on Arveti meelest tema ümber väga lahked, hästi hoolitsevad, ei ole mingeid pahandusi ega kosta kusagilt kõva häält. Vahel unustab mõni töötaja ukse enda järel kinni panna ja mõnikord on lõunasöök natuke jahtunud. Aga see kõik ei ole kõneväärt. Üldsegi ei ole!

Arvet sai oma raske diagnoosi teada tänavu augustis ning on nüüdseks saatusega leppinud. Ta ütleb, et on kolmkümmend kilo kergem, kui oli. Korraks tuleb Arvetil seda kõike meenutades nutt peale. Siis on tema meel taas vapper ja ta arutleb, et kui vahepeal jõudu antakse, siis ehk kõbistab ringi veel mõne nädala või kuu. Eks aeg näita.

Elulõpupalatid

Õendushoolduse osakonna juhataja Kristina Oja ütleb, et tänu Tartu linna rahalisele toele on tartlastele hospiitsiteenuse osutamine kliinikumis tasuta ning teenus ajaliselt piiramata.

Tartu linn on tema sõnul Eestis üks väheseid omavalitsusi, kes inimese elulõpuravi sel viisil toetab. Haigekassa maksab tavajuhtudel 60 päeva eest, millele on võimalik küsida lisaks teinegi 60 päeva.

Tänu Tartu linna toele on õendus­hoolduse osakonnas tööl aga ka tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja, hingehoidja ja füsioterapeut.

Kristina Oja märgib, et hospiitsi­osakond ei kujune mitte kõigile patsientidele surmaeelse ravi osakonnaks. Jah, seal ollakse tavaliselt väga raskete haiguste tõttu, millest terveks saada pole võimalik. Olgu neiks kas pahaloomuline kasvaja, kopsu-, südame- või neeruhaigus, Alzheimeri tõbi, infarkt või komatoosne seisund.

Siiski kirjeldab Kristina Oja ka juhte, mil nende osakonda on kodunt toodud vähihaige, kes ei söö ega joo ning on valmis surema. Aga pärast valuravi ja iiveldusvastaseid rohtusid inimese enesetunne ja üleüldine toonus paranevad ning ta saab tagasi koju. Ja elab oma lähedaste keskel veel hulga aega.

Õendushoolduse osakonnas on ühes aastas ravil umbes 800 patsienti, surmaga lõppenud juhtumite arv kõigub 250–260 vahel.

Mõnikord on inimese surm etteaimatav ning lähedased tahavad juures viibida, viimasel pesemisel ja riietamisel osaleda. Teinekord kardetakse surma kohutavalt, saadakse paber kätte ja minnakse haiglast ära nii ruttu kui võimalik.

Õendushoolduse osakonnas on ruum, kuhu lahkunu viiakse. Selle seinal on raamitud tekst meieisapalvega ja küünlajalg küünlaga.

«Vähemalt paar tundi jälgitakse lahkunut meie juures,» ütleb Kristina Oja.

Küsimuse peale, kas töötamine niisuguses osakonnas, mille patsientidest igal aastal vähemalt kolmandik sureb, on osakonna juhatajat ennast rohkem surma peale mõtlema pannud, vastab Kristina Oja, et surma peale mitte, aga elule küll.

«Ma usun, et just sellepärast on mul mitte kaks, vaid kolm last,» vastab ta naerusädemetega silmis. Ja lisab, et tegeleb peale töö veel vähemalt 15 asjaga. Käib trennis, teatris, kinos. Reisib, loeb, armastab viibida looduses ja jalutada muuseumides. Kokkab, müttab aias, veedab palju aega koos oma laste ja sõpradega. Armastab väga päikest ja ujumist ning sukeldumist. Õpib doktorantuuris, õpetab kolleege ja tudengeid.

Lehed langevad

Surrakse sagedasti kevadel, kui lumi sulama hakkab, või sügisel, kui lehed langevad. Praegu on sügis.

Hingehoidja Evi Eedla ütleb, et tema on pidanud koos patsientidega vastuseid otsima kõigile küsimustele. Mismoodi on surra? Mis inimesega siis juhtub? Ja vahel on tulnud mõnd pikaajalist patsienti, kui too on läinud, veel tükk aega endalgi taga leinata ... Ei ole nii, et hingehoidja töö on ainult töö.

«See on elu kutse,» sõnab Evi Eedla.

«Minu eesmärk ei ole neid patsiente siin mitte ainult lohutada, et eks me kõik peame ükskord surema, ega ka vastupidi – muudkui optimismi süstida,» räägib ta. «Pigem pean proovima aidata inimesel üles leida tema enda sisemised jõuvarud, mis on teda varemgi rasketes olukordades kandnud ja mis võivad tal haigla nukrameelsuses olla meelest ära läinud.»

Jane vanaema suri öösel vastu hommikut. Jane (selles loos ta ei soovi oma perenime märkida) mäletab teda ikka kas kodu- või aiatöödel. Sedagi, kui kirglik kalamees ta oli – triivis suviti kummipaadiga jõge pidi ning istus talviti jääaugu ääres.

Vanaema küpsetatud pannkooke – neid mäletab Jane ka, sest midagi paremat ei ole ta oma elus hiljem kunagi saanud.

Nüüd on vanaema läinud.

Aga enne oli ta ikka väga-väga haige. Hospiitsiosakonna õed tegid päevas kümneid protseduure, et tema viimaseid nädalaid kuidagigi kergendada.

Vahel vanaema küsis, et ei tea, miks teda ära ei võeta – kas on unustatud. Aga siis, kui seisund väga palju halvenes, võitles ta ikka surma vastu, nagu oskas. Ei andnud lihtsalt alla.

Tegevusi, millega vanaema oleks saanud aega veeta, jäi lõpuks üha vähemaks, raamatutki ei jõudnud ta enam käes hoida. Aga siis käis hingehoidja Evi Eedla talle ette lugemas. Ja ühel päeval tõi pargist peotäie värvilisi vahtralehti.