Kui Sindi poiss Väino Land tuli aastal 1968 Tartusse kehakultuuri õppima, oli tal kaasas bänditegemise kogemus.
Lugudest paistab välja geniaalsus
17. oktoober 2012, 13:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks aastat varem oli ta kodulinnas kokku pannud Vibro, eeskujuks Tallinnas nähtud ansamblid Juuniorid ja Optimistid ning raadiost ja plaatidelt kuuldud välismaine noortemuusika, mõistagi ka The Beatles.
«Esimest elektrikitarri nägin oma silmaga siis, kui Marino Marini ansambel esines Tallinnas ja seda kontserti kanti televisioonis üle,» meenutas Land. «Aga kitarrindus tuli ikka biitlitega. Nad seisid kolmekesi kõrvuti elektrikitarridega, kontrabassi asemele oli võetud bändi basskitarr.»
Kuulamised ühiselamus
Tartu üliõpilaselu viis ta ühiselamutuppa kokku Pärnu poisi Ott Soolaga, keda ta tundis juba varem, Vibro aegadest.
«Soola Ott oli legendaarne kutt,» meenutas Land. «Tema kaudu levis biitlite muusikat väga paljudele muusikutele Eestis. Otil elasid onud Ameerikas. Ja plaadid tulid. Tal oli tollel ajal olemas terve biitlite kogu – kui plaat välja tuli, oli paari nädala pärast juba siin. Ja meie toas käidi neid kuulamas.»
Land meenutas ülikooli ja Sindi aegu oma firma Tartu Kontsert kontoris Tartu laululava ruumides. Vahelduseks liigutas ta arvutihiirt ja klõpsas käima biitlite lugusid.
«She loves you yeah yeah yeah ...» laulavad inglise noormehed tüdrukute kiljumise saatel. Esinemine on filmitud aastal 1963.
«Nii see biitlite hüsteeria tekkis,» kommenteeris Land. «See on niisugune hüsteeria, mida ei anna tänapäeval mitte kuidagi seletada. Täielik hullus!»
Enne biitlite tulekut oli noortel kombeks popmuusikat vastu võtta hoopis rahulikumalt. Biitlid elasid oma lugudele kogu kehaga kaasa, lood ise aga erinesid teistest tollaste sama liini bändide ja staaride lugudest.
«Biitlid tekitasid teistsugust rütmikat ja lugudele vaheosad, mis ei olnud salm ega refrään – «Love Me Do» on klassikaline näide,» ütles Land. Taas otsis e-hiir üles näite Youtube’ist. Jällegi lõi näite esitaja käega vastu lauaplaati rütmi kaasa. «See vaheosade vaimukas loogika on omamoodi naljakas ja omamoodi geniaalne.»
Muusiku ja muusikaärimehe hinnangul aitas biitlite hüsteeria tekkimisele kaasa John Lennoni eriline hääl ja kogu ansambli tekitatud energia. Üldiselt lihtsad mitmehäälselt lauldud lood olid nutikalt kokku segatud. «Me kuulasime plaate ja lindistusi ühikatoas ööl ja päeval ja analüüsisime lugusid,» meenutas Land.
Oma lugude buum
Biitlid tekitasid tema sõnul veel ühe buumi, oma lugude buumi.
«Ei olnud mõtet hakata biitlite lugusid mängima, kui bändid võisid teha biitleid selles mõttes, et hakkasid nagu biitlid oma lugusid tegema. Ja meie alustasime sellega aastal 1965,» ütles Land. «Biitlite tulek oli tervenisti üks eeskuju, kogu see suund, mida tekitas «Love Me Do», tõi kaasa revolutsiooni.»
The Beatles läks laiali aastal 1970. Nad andsid aga enne seda teiste hulgas eeskuju aastal 1968 Tartu rajooni kultuurimajas asutatud Fixile, mille üks säravaid tunnuseid – mitmehäälne laul – tuleb tänini kuulajate ette elavas esituses.
Tänavu on Fixi kontserte veebilehe www.kontsert.ee andmetel olnud kümmekond. Ja enam-vähem on kindel, et järgmise aasta 22. augustil esineb Fix oma 45. aastapäeva puhul Tartu laululaval.