Kui kunagise Pärnu ansambli Nemo kitarrist Toomas Taul tuli Tartusse ajalugu õppima, oli september 1969. Samal kuul ilmus biitlitel nende ühistegevuse aegne eelviimane plaat «Abbey Road». Enne veel, kui noormees oli aastal 1974 diplomi kätte saanud, läks maailmakuulus nelik laiali.
«Ma mäletan, et igatsesime nende järele,» meenutas Taul. «Käes olid karmima muusika ajad, mu suured õpetajad Hannes Varblane ja Toomas Raudam rõhusid rohkem Rolling Stonesile ja Bob Dylanile.»
Pärnus tegutsenud Nemos mängis ja laulis ka Jüri Elken, kes tuli samuti Tartusse õppima. Nii hakkas Emajõelinnas kujunema Kogudus. See bänd tegi muu muusika sekka heal meelel ansambli The Beatles lugusid.
Ansambli Kogudus ajast on pärit ka klassikaks kujunenud laul «Võrdlus», mille viis pärineb Jüri Elkenilt ja tekst Hannes Varblaselt. See on see laul, milles kõlavad sõnad «Ma usun Jumalat, sind usun üha vähem...».
Tuhat lehekülge biitleid
Biitleid peab Taul oma keskmise nooruse aastate elus valikute suunajateks. Isegi praegu avaldab too inglise nelik mõju. «Kirjastuses anti valida tõlkimiseks kaks raamatut, ja kui ma kuulsin, et üks neist on biitlitest, võtsin ma kõhklematult selle,» ütles Taul.
Nii tuligi eesti lugejate lauale selle bändi kohta kirjutatud raamatutest kõige tekstirohkem, Bob Spitzi 1000-leheküljeline «The Beatles: ansambli lugu» (kirjastus Varrak, 2010).
«Minu võlg biitlite kui minu muusikaõpetajate ees peaks olema selle raamatu tõlkimisega tasutud,» ütles Taul. «Ühtlasi peaksin ma olema nüüd nende mõju alt vaba, ma tohiksin nüüd minna oma teed. Austan neid sügavalt ja minu armastus nende vastu ei kustu, aga maailm on suurem kui biitlid.»
Oma ajakulukat vahendustööd nimetab ta üksiti tervituseks põlvkonnakaaslastele – nii poistele kui ka tüdrukutele. Ja küllap on mõnigi neist kohtunud biitlitega esimesi kordi umbes samamoodi nagu Toomas Taul.
«See võis olla 1963. aasta suvi,» meenutas ta. «Aitasin naabritel puid laduda, hea laps, nagu ma olin. Aga nad ei olnud lihtsalt naabrid, vaid parteilased ja propagandistid. Nad olid kaks vanatüdrukut, nende perekonnanimi oli Lammas.»
Kui poiss oli puukuhila riita ladunud, tuli vanatüdrukutele meelde, et nad võiksid teda kui muusikakooli õpilast hoiatada biitlite eest. Nad tegid akna lahti ja õue kostis lärmi, mis võis olla mingi korduvalt ümber võetud lugu või kiljumiste saatel möödunud kontserdi salvestise katkend.
«Just nii ma kuulsingi – lärm,» meenutas Taul. «Ja siis nad ütlesid, et vaata, Toomas, Läänes on praegu moes niisugune muusika, ja ära sina seda kuulama hakka. Mina siis noogutasin kuulekalt ja ise mõtlesin, et miks nad küll arvavad, et mulle mingi lärm peaks meeldima.»
Teine kokkupuude biitli-tega oli pildiline. Taul nägi ühe tuttava poisi kodus välismaalt saadetud plaadi «A Hard Day’s Night» (1964) ümbrist. «Mind rabas nende välimus,» ütles Taul. «Plaadil on kujutatud biitleid, kõigil enam-vähem ühesugused soengud. Ma imestasin, kuidas saab olla neli inimest nii ühtemoodi.»
Soov teha bändi
Ühel hetkel tekkis biitlite mõjul soov hakata bändi tegema. Algul pidi tekkima ansambel ainult muusikakoolis õppivatest poistest, kuid sellest ei saanud asja.
«Minu sõber Jüri Elken kirjutas mulle selle ansambli jaoks biitlite «All My Lovingu» bassinoodid, sest ta tahtis teha minust bassimängijat, aga läks vastupidi: valisin kergema vastupanu tee ja võtsin akordid käsile,» ütles Taul.
Esimest korda tuli Nemo kuulajate ette septembris 1967 Sindi klubis. Samal suvel oli ilmunud biitlite «Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band». Ja Sindis oli juba aasta tegutsenud Vibro.