Luuletaja Hannes Varblane kuulis rokkmuusikat esimest korda sügisel 1964, kui ta käis Nõo koolis. Ühe peo ajal paiskus kooli raadioruhvist saali tavatuid rütme ja imelikke helisid. «Ei mina teadnud, et biitlid,» meenutab Varblane oma esseekogumikus «Ilmavallas» (kirjastus Ilmamaa, 2002).
Juba järgmisel aastal tundis ta ennast samasuguses muusikas kodusemalt. Ja kui Tartu 1. keskkooli (praegune Hugo Treffneri gümnaasium) sõprusklassiga ühise pralle pidamisel tahtsid linnavurled nõokaid biitlite lauluga «I Wanna Hold Your Hand» laiaks lüüa, «kehitasime vaid ülbelt õlgu. Oli juba muudki kuuldud».
Sealsamas raamatus tunnistab Varblane, et tema jumalaks sai Bob Dylan ja on jäänud selleks tänini. Nii ei olnudki üllatus, et luuletaja võttis eelmisel reedel reporteri ja fotograafi oma kodus Annelinnas vastu mustas T-särgis, mille rinnal on noore Dylani näopilt.
Kahinaid ja krõpse
Varblase plaadiriiulil on teiste hulgas biitlite plaat «Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band» (1967). Selle kinkis talle mõne aasta eest bluusikitarrist Andres Roots.
«1960. aastatel liikus neid ka ringi, välismaalt saadeti,» meenutas Varblane. «Näiteks tõi uusi plaate Kalle Kasemaa, kui ta käis mingitel usuasjade konverentsidel.»
Uut muusikat oli võimalus kuulata üksinda, aga huvitavam oli seda teha mitmekesi. «Kui üks plaat oli Tartus juba olemas või isegi ainuke Eestis, hakkas see ringi liikuma, teatud ringkonnas said seda kõik kuulata,» ütles Varblane.
Üks kuulsamaid seltskonniti kuulamise kohti Tartus oli Aleksander Mülleri kodus, kus oli Estonia stereoradioola. Mõnigi plaat oli sinna jõudes kõvasti kulunud, nii et muusika sekka tuli kõvasti kahinaid ja krõpse.
Eks juhtunud plaatidega veel hullematki. Nii näiteks meenutas Varblane, kuidas Mülleri Sass pani plaadi pärast kuulamist laualambi peale ja jäi purjuspäi magama.
«Hommikuks oli plaat kuumusega sulanud ümber lambi nagu seenevana mütsilotu,» ütles Varblane. «Aga see oli õudne kaotus. Üks hea plaat maksis mustal turul 80–90 rubla, mis oli raske raha. Sama palju sai ülikooli värskelt lõpetanu kuus palka. Mõned tegid niiviisi, et andsid oma plaati kolme rubla eest lindistamiseks.»
Varblane koges 1960. aastate keskel ülikoolis õppides tohutut biitlitevaimustust.
Kui filmirežissöör Peeter Urbla õppis veel Tartu ülikoolis, korraldas ta toonases Komsomoli kinos (praegune klubi Illusion) biitmuusikaüritusi. Esinesid paljud Tartu ansamblid, kellest omakorda paljud mängisid biitlite lugusid. «Massid tormasid sisse, uksed löödi kinol eest ära,» meenutas Varblane.
Biitlite muusikaga tuli kaasa nonde noorte inglaste juuksemood. Ja kuigi biitlid ei olnud hipid ja pikad juuksed kuulusid rohkem hipinduse juurde, aitas selline soeng väljendada isegi toonases Eestis vabaduse tunneT. «See oli vastuseis, mingi sotsiaalne hoiak,» ütles Varblane.
Muusik on surnud
Biitlite lugusid mängiti menukalt ka siis, kui kuulus nelik oli laiali läinud. 1970. aastate algusest mäletab Varblane seda, kuidas Koguduses laulis Peeter Väljak «My Sweet Lordi». Biitlite laule laulis selles bändis ka Toomas Taul. «Aga helistame Tomile, ta on suur biitlite fänn,» ütles Varblane.
Ja oh imet! Hetke pärast helistas pärnakas Toomas Taul ise Varblasele ja küsis, kas ta on kuulnud, et 1970. aastate ansambli Suuk flöödimees Margus Anderson on surnud.
Viimane takt kõlas praegustel andmetel 11. oktoobri hommikul. Nüüd mängib ta sealpoolses orkestris koos John Lennoni ja George Harrisoniga. Samas orkestris on 1960. aastate Tartus biitlite eeskujul ansambli Jüngrid asutanud Jaan Rässa, kes oli Margus Andersoni bändikaaslane ka Suugis.