Doktorant lahendab juustulehma valemit

Maaülikooli doktorandid Hedi Harzia (vasakul) ja Aire Ilves analüüsivad oma doktoritöödes Märja katselauda Eesti holsteini tõugu lehmade piima, võrdlevalt ka verd.

FOTO: Sille Annuk

Et iga lehma piimast juustu ei saa, on teada ammu. Maaülikooli doktorant Hedi Harzia loodab aga jõuda lähemale valemile, kuidas Eesti meierid võiks ka hea juustulehma igast piimaliitrist saada rohkem juustu.

Teadusajakirja Journal of Dairy Science oktoobrinumbri seitsmekümnest artiklist tõstis peatoimetaja esile kolm. Neist ühe, artikli «Piimalehmade piima ja vere metaboloomi muutused esimeste laktatsioonikuude jooksul» kaasautor Harzia tegi doktoritöö käigus kindlaks molekulid, mis soodustavad või pärsivad piima kalgendumist.

«Lihtsustatult öeldes on minu eesmärk leida tegurid, mis aitaks piimal paremini kalgenduda,» selgitab Harzia. «See annaks loomapidajaile võimaluse suurendada teadlikult juustutootmiseks sobiliku piima tootmist ja parandada selle abil nii Eesti piimatootjate kui ka piimatööstuse konkurentsivõimet.»

Miks kvaliteet kõigub

Kümnest normaalse juustupiima liitrist saab Hedi Harzia sõnul umbes kilo juustu. Kuna tegelikkuses ei eksisteeri veel spetsiaalseid juustulehmi ega juustupiima, loksub autopaa-kides meiereidesse segu, milles ka kehvapoolsete ning lausa kehvade juustulehmade piima.

Harzia püüab aga klaarida sedagi, kas ja millistel põhjustel kõlbab üldiselt eeskujulike juustulehmade piim hooti juustu tegemiseks vähem. Ta töötab õlg õla kõrval teise maaülikooli doktorandi Aire Ilvesega, kes on äsja poodiumile kergitatud teadusartikli põhiautor. Harzia keskendub piimale kui saadusele, Ilves aga lehma tervisele.

Doktorantide uurimistöö ühisosa moodustavad metaboliidid – väikese molekulmassiga ainevahetusproduktid, nagu näiteks valgud, suhkrud, vitamiinid ja aminohapped – ning piimaproovid, milles metaboliite määratakse.

Metaboliitide kogumist ehk metaboloomist otsivad nii Ilves kui Harzia kindlaid indikaatoreid, nn markereid. Need on piimas enim muutuva sisaldusega ained, mida Harzia püüabki seostada piima töödeldavusega, Ilves piimaandja tervisega.

Doktoritöös loodab Ilves selgitada, kuidas muutub metaboliitide sisaldus lehmapiimas poegimisjärgsel ajal ehk sadakonna päeva jooksul, mil lehm kulutab piima tootes enam energiat, kui süües tagasi saab. Neil kuudel on pärsitud lehma viljastumisvõime ning ta on vastuvõtlikum haigustele.

«Markerite mõõtmine piimas igal lüpsikorral lubab reageerida lehma terviseprobleemidele kiiresti, sööta täpselt tema vajaduste järgi, minimeerida kulu ravimitele ja vähendada loomade väljapraakimist,» kirjeldab Ilves.

Piimaproov ei tee valu

Maaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöö metaboloomika vallas algas tänu Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse rahastusele.

Ilvese ja Harzia doktoritöö juhendaja, Tartu Ülikooli meditsiinilise metaboloomika professor Ursel Soomets tõdes, et metaboloomika kasutamine lehmade tervise hoidmisel ning tootmise tõhustamisel on seni lapsekingades. Enim on selles vallas edenenud taanlased ja ameeriklased.

«Selles artiklis, mis ilmus äsja Journal of Dairy Science’is, on keskendutud selgitusele, et piima järgi otsustamine on mõistlik,» resümeeris Soomets. «Piima on võimalik koguda otse lüpsiplatsilt, tekitamata erinevalt verevõtust loomale lisastressi.»

Tagasi üles