Arheoloogid matsid luud mulda tagasi

Vallikraavi Rahvaste monumendi juurde uude massihauda matsid arheoloogid kunagiselt Maarja kalmistult leitud inimluud. Foto: Elis Tiidu

Tavaliselt kaevavad arheoloogid maa seest midagi välja, kuid laupäeval olid Tartu Ülikooli arheoloogid ametis matmisega – vallikraavi Rahvaste monumendi juurde sängitati kunagiselt Maarja kalmistult leitud inimluud.

Uuesti jõudsid maamulda tuhandete ammu elanud tartlaste luud, mis olid mullu ja tunamullu ülikooli vana keemiahoone remondi ajal välja kaevatud endiselt Maarja kalmistult. Nende päästekaevamiste ala jääb praeguse Jakobi tänava alla vana keemiahoone ja ülikooli peahoone vahel.

Maarja kirik oli keskaegse Tartu all-linna suurim kirik, mille valmimisajaks on arvatud 14. sajand. See oli kasutuses Põhjasõjani 18. sajandi alguses, jäi siis lagunema ja lammutati 19. sajandi algul, kui sama koha peale hakati ehitama taasavatud Tartu ülikooli peahoonet.

Peahoone ehitusel kirikumüüride vahelt ja selle ümber olnud kalmistult välja kaevatud arvukad luustikud maeti vallikraavi ja sealset massihauda märgib punastest tellistest Rahvaste monument, mille rajamise põhjust selgitavad neljas keeles tekstid pronkstahvlitel.

Tohutu kogus

Nagu selgitas arheoloog Andres Tvauri, otsustati antropoloogiakogu hoidlates edasise uurimise tarvis säilitada üle 700 tervena leitud luustiku, kuid ümber maeti need luud, mis on hilisemate matuste ja ehitustegevuse tõttu maapinnas segi pööratud.

Maarja kalmistult viimati leitud arheoloogiliselt vähem huvi pakkuvate inimluude matmine Rahvaste monumendi juurde oli asjade loogiline käik.

Ümber maeti kuupmeetreid luid, tuhandete 13.–18. sajandil elanud paljudest rahvustest tartlaste säilmed. Arheoloog Martin Malve ütles, et segatuna leitud luude nimestik võtab enda alla 600 lehekülge ning selle läbitöötamisel, reie- ja õlavarreluude loendamisel, õnnestub saada ligilähedane vastus, kui paljude inimeste säilmed nüüd maeti.

Enam-vähem Maarja kalmistu alal asuvas hoidlas talletatud luid ootab põhjalikum uurimine, mis ilmselt võtab aega aastaid. Kavas on määrata sugu, vanus, kehapikkus, otsida jälgi haigustest ja muudest surma põhjustest. Malve tõi näiteks, et ühe Põhjasõja ajast pärineva luustiku rindkerest leiti tinakuul.

Kirev ajalugu, kurb lõpp

Tvauri rääkis, et Maarja kogudus ja kalmistu on näinud erisuguseid aegu. Sajandeid oli see Tartu linnarahva suurim kogudus, Poola ajal oli see jesuiitide kirik, Rootsi ajal ülikoolikirik ja hiljem Rootsi garnisoni kirik, kuni lõpuks hääbus ja lammutati. Maarja kalmistult on luustikke ümber maetud mitmel korral.

Tvauri ütles, et ei ole täpselt teada, kuidas paikneb ülikooliarhitekt Krause kavandatud ja 1811. aastal valminud Rahvaste monument tolleaegse massihaua või haudade suhtes. Nüüd hauda kaevates luudele ei satutud.

Tvauri osutas, et viimati tuli Maarja kalmistult tuhandete inimeste säilmeid välja võrdlemisi kitsukeselt alalt, kuid peahoone ehitamise ajal kaevati lahti palju kordi suurem ala kirikumüüride vahel ja ümber.

On ka küsimus, millal hiljem on ülikooli peahoone piirkonnast leitud luid Rahvaste monumendi juurde maetud, kas seda tehti ka peahoone tiibhoonete ehitamise ja ülikooli kiriku ehitamise ajal 19. sajandi keskel. Seda vastust Tvauril eile ei olnud.

Malve ütles, et ilmsesti on vana keemiahoone alalt leitud luustikke maetud tagasi sinnasamasse keemiahoone vundamendi äärde, osa luid on ka tsemendi sisse kleepunud. Kindlasti on Rahvaste monumendi juurde maetud 1985. aastal peahoone keldrist leitud luud, kuid Malve sõnul pole andmeid selle kohta, mis sai kümnend hiljem peahoone keldrist välja kaevatud luudest.

Nüüdse uue haua pühitses Maarja koguduse vaimulik Joona Toivanen.