Jüri Kõre: linnata kesklinn

Jüri Kõre. Foto: .

Kesklinna arengu stsenaariumide koostamine võimaldab arutleda ettepanekute üle, mis igapäevaelus mastaapsuse tõttu kõrvale tõugatakse. Ja õigustab mõne ammu vaevava probleemi taastõstatamist.

Stsenaariumide tegemine on olemuselt strateegilise planeerimise tehnika ja on ruumilise planeerimisega võrreldes paindlik. Varem või hiljem saab üks (kas mõni seni kirjeldatud või hoopis uus) stsenaarium kesklinna üldplaneeringu aluseks. Alles siis tuleb teha täpsemad aega, ruumi, elanikke, kliente, ettevõtteid jm puudutavad arvestused, kirjeldused, joonistused. Kõik need asjad, mille puudumist töö koostajatele praegu ette heidetakse.

Siiski, elementaarne ajas ja kohas orienteerumine tuleks kasuks, fantaasiad peavad olema jalgupidi maas. Ajakirjandus võimendab mõneti arusaamatult ammust Tallinna elanike arvu prognoosi, ennustust, et 2050. aastaks on pealinna elanike arv kahanenud 352 000-le. Üks Tartu kesklinna arengustsenaariume lubab aga, et siinne elanike arv kasvab kolmandiku võrra, mis on ju võimalik, eelkõige naabervaldade liitmise ja pisut rände tulemusel.

Kuid vaevalt areneb demograafia või haldus Tallinnas ja Tartus 180 kraadi erinevas suunas. Kui kahaneb Tallinn, on raske leida argumente Tartu kasvuks; kui kasvab Tallinn, pole see veel garantii Tartu edenemiseks.

Viiest kolm

Järgnev arutlus läheb kesklinnast välja. Ja selline lähenemine oleks kasuks tulnud ka stsenaariumide koostajatele. Kui midagi arvustada, siis pole see jooniste, mudelite vms puudumine.

Formaalselt on esitatud viis stsenaariumi: kesklinna areng linnaosana, linnakeskusena, üleriigilise ja rahvusvahelise keskusena, jätkuareng, võimestatud areng. Häda on selles, et sisuliselt saab vaielda ainult kolme, mitte viie edasiliikumise tee üle: kesklinn kui linna keskus, kesklinn kui Eesti keskus, kesklinn kui rahvusvaheline keskus.

Neljas stsenaarium (kesklinna jätkuareng) tähendab nn laissez faire (isevoolulist) liikumist – ühelt poolt me ei tea, kuhu vool viib, aga teisalt on planeerimine ikkagi eesmärgipärane, mitte isevooluline tegevus. Isegi kui tundub, et seni on kõik isevooluteed läinud.

Viies stsenaarium (arendatakse kõiki peamisi linnaelu funktsioone selliselt, et nende mahud ületavad teistes stsenaariumides kavandatud suurimaid mahtusid) on samuti üsna küsitav. Sisuliselt tähendab see üle jõu elamist, linnaosale ja linnakeskusele omaste funktsioonide ülevõimendamist. Paratamatult saab see toimuda ainult kellegi või millegi (teiste linnaosade ja elanike) arvel.

Kolmas stsenaarium lubab, et Tartu võib olla rahvusvaheline keskus, kesklinn on siis «keskuse keskus». On olemas Euroopa linnade klassifikatsioon, mis jagab linnad arengult rühmadesse (traditsiooniliste tegevusalade põhjal arenevad linnad, innovatiivse ettevõtluse kasvule toetuvad linnad, uusi arenguimpulsse vajavad linnad jne).

Teine mõõde selles klassifikatsioonis on linnade hierarhia: kohalikud, rahvuslikud-regionaalsed, rahvuslikud, rahvusülesed-regionaalsed ja rahvusvahelised keskused (nn Euroopa linnad). Paigutades Tartu rahvusvaheliste keskuste klassi, võrdleme teda Hamburgi, Frankfurdi, Milano, Barcelona jt tähtedega. Tundub üle pingutatud.  

Iseenesest ei saa mõtlev tartlane rahvusvahelistumisele kui ühtaegu eesmärgile ja vahendile vastu vaielda, aga peab ette kujutama, millel see rahvusvahelisus põhineb. Kesklinn ei kujunda ühte linna rahvusvaheliseks keskuseks. Küll aga saab rahvusvahelise tuntuse ja positsiooni saavutanud linn endale lubada tavalisest jõukamat ja intensiivsemat elu elavat linnasüdant.  

Millega seostub Tartu rahvusvahelisus? Ülikoolidega loomulikult! Ülikooli kliinikumiga? Võibolla tulevikus? Teaduspargiga. Võibolla? Inno­­vatiivse tootmisega. Võibolla? Teenustega. Võibolla? Paigutades loetletud tegevusalad (töökohad vms) kaardile, näeme, et need on linnageograafilises mõttes pigem vahevööndis (keskuse ja elamurajoonide vahele jääval alal), mitte ärikeskuses. Rahvusvahelistumine on Tartu jaoks üldine, mitte spetsiifiline kesklinna teema.

Neil organisatsioonidel on kindlasti oma arusaam, mis võiks keskuses olla praegusega võrreldes teisiti, kuid nad arenevad ja viivad ellu oma arengu- või äriplaane ka juhul, kui kesklinn edeneb näiteks teise (areng linnakeskusena) või neljanda (jätkuareng) stsenaariumi järgi.

Üleriigiline keskus

Hoopis lihtsamas ja praktilisemas võtmes on võimalik käsitleda Tartu arengut üleriigilise keskusena. Selle mõõtme annavad Tartule ülikoolid, kliinikum, ettevõtlus, kultuur jpm, aga ka riiklikud ja regionaalsed haldusstruktuurid.

Kesklinnas asuvad riigikohus, haridusministeerium, maakohus ja PRIA ei tekita nähtavat külaliste voolu ega ka parkimis-, liiklus- või muid probleeme, mistõttu riigihaldust peaks tõrjuma, küll aga lisavad kesklinnale soliidsust ja autoriteeti.

Nii strateegiate kui ka tulevase planeeringu kohustuslik osa peaks olema sobiva asukoha kavandamine südalinna piiril teistele üle linna puistatud haldusasutustele. Tartu on olnud ükskõikne maakonnalinnades riigiasutuste sulgemise või haldusfunktsioonide kärpimise suhtes. Alles kunstimuuseumi kui iseseisva asutuse likvideerimise oht tõi äratundmise: riik võib ka Tartust ära minna.

Praegu on riigihalduse tsentraliseerimine siiski suurendanud oma haldustoiminguid Tartus korraldavate inimeste arvu. Linna kohus on näidata senisest parema teenindamise teid, sh avalikke teenuseid keskusesse koondades.  

Tähelepanu kesklinna elanike vajadustele on tänuväärt (I stsenaarium, kesklinna areng linnaosana). Paraku on see teemaarendus samuti mõnevõrra pidetu, välja lõigatud Tartu üldisest kontekstist.

Vastandused ja hoiatused, et kesklinn liigub linna äärealadele (Lõunakeskusse, Kalda tee äärde kujunevasse Annelinna keskusse, tulevikus võibolla ka Põhjakeskusse), on õiged vaid vormilisest vaatenurgast.

Asumi keskused

Ega Lõunakeskus ole linnaosa keskus, vaid äripiirkond, millel pole seost ühegi linnaosaga. Traditsioonilised linnaosakeskused (Tähe tänava algus Karlova keskusena, Narva mäe piirkond Ülejõe keskusena) on üsna täbaras seisus.

Asumi või linnaosa keskuste säilitamine on mureks mujalgi, mitte ainult meil. Tavapärased on rendi- vm soodustused väikekaupmeestele, kohvikupidajatele, teenuste pakkujatele. Eakate kodanike juurdekasvu olukorras on mõnikord otstarbekam subsideerida ettevõtlust eakate elukohas, mitte aga korraldada koduteenuseid või pakkuda bussisõitu kodust kaugele leiva järele minekuks.

Teisalt tuleks analüüsida, kas midagi olemuslikult «kohalikku» pole kesklinnas üle dimensioneeritud. Ilmselt on üks selliseid polikliinik. Osa selles majas töötavatest perearstidest peaks olema oma patsientidele mõnevõrra lähemal, pakkuma teenust geograafiliselt paremas asukohas.

Seega, linnaosa keskuste teema on laiem kesklinnas elavate inimeste teenindamise probleemidest. See on nii väikeettevõtluse perspektiivide kui ka erinevatel põhjustel vähemobiilsete, valdavalt oma koduga seotud inimeste toimetuleku teema.

Sisulist hinnangut stsenaariumidele ühe või ka paari ajaleheartikliga ei anna. Olgu need kiitvad või kritiseerivad. Sest stsenaariumid ei ole jäigad plaanid, need peavad jätma ja jätavadki edasimõtlemise ruumi. Hinnangu annab tulevase kesklinna üldplaneeringu koostaja ja tema käe all valmiv planeering. Näitab see siis praeguse seisu ja kehtivate dokumentidega võrreldes põhimõtteliselt uudseid arenguteid või mitte? Ootame ära!

Samal teemal: Kesklinna planeering, TPM 5.9, 14.9, 21.9 ja 3.10.