Juhtkiri: uus alus ajusid pingutada

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu linnaliinibuss.
Tartu linnaliinibuss. Foto: Sille Annuk

Tartu tänavaile tulnud Sebe punased bussid põhjustasid esmalt elevust lepatriinuliku välimusega. Mõne aja möödudes selgus, et plusse on veelgi, eriti eelmise vedajaga võrreldes: bussid on uued, aknad reklaamidest mäkerdamata, peatusi teatatakse korrektselt, aegadest peetakse enam-vähem kinni. Ent uudsusevõlu hajudes tõusevad esiplaanile ikka needsamad asjad, mispärast ühistransport on üldse loodud: jõuda jalavaevata võimalikult kiiresti soovitud kohta. Tartus on arenemisruumi veel küllaga ja eriti tähtis on tihedam sõidugraafik.

Just seda ütlesid ka Tartu ühistransporti analüüsinud ja seda eelmisel nädalal tutvustanud Saksa teadlased: «Bussiliiklus peab olema tihe, regulaarne ja täpne.» Üks asi on tahta ja olemasolevat kiruda, teine asi see, kui teaduslik analüüs ja mujal praktiseeritav kogemus sedasama kinnitab. Lisaks veel teisest riigist tulnu värske pilk, mille vaatevälja ei ahenda kohalike probleemide pudi-padi.  

Nüüd on Tartu linnavalitsusel Saksa uurimisrühma põhjalik analüüs, mis toetub ka võrdlusandmetele teiste samalaadsete linnadega.

Muidugi ei ole tarvis, et meie liikluskorraldajad sööstaksid kohe kõiki bussimarsruute uute kaartide järgi ümber tegema ja kõike pakutut uisapäisa ellu viima, kuid valminud tööd ei tohiks võtta kui üht järjekordset projekti või ajurünnakut, mis tasapisi unustusse vajub. Juba sellepärast ei tohi, et seal on palju arukat, mis ühistranspordi mõtet üldse elus hoiab.

Nii kinnitas Florian Fiedler, et Tartu-suuruses linnas on normaalne pääseda kesklinnast soovitud suunas liikuma 5–10 minuti jooksul ja kui buss sõidab harvem kui iga 20 minuti tagant, ei võta paljud inimesed ühistransporti enam tõsiselt. Meie Tartus siiski võtame, sest mis meil muud üle jääb, vaesus ei lubavat rohkem busse liinile saata. Peame võtma tõsiselt ka siis, kui puhkepäeval tuleb bussi oodata 35 minutit.

Pakutud on lahendusi, kuidas bussid sagedamini peatustesse jõuaksid ka olemasoleva napi eelarve tingimustes. Kas need on meil rakendatavad ja mis see kaasa tooks, jääb kohalike analüütikute pureda ning «mängu kaardil pliiatsiga», nagu nimetas valminud tööd linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak, peaks kindlasti suhtuma tõsisemalt kui mängu.

Jätame siinkohal kõrvale autode ja ühistranspordi suhted, mida samuti mitme kandi pealt vaadeldi, kuid nentigem, et autosid on juba praegu Tartus ebamugavust tekitavalt palju – parkimine, tipptunni ummikud –, neid tuleb kindlasti juurde veel ja veel, kuni ühel hetkel on piir käes. Autost saab aga loobuda või jätta selle kaugemale ootama vaid väga otstarbeka bussiliikluse korral.

Seega on, mille üle tõsiselt mõelda. Küll aga võiks Tartu Postimehe arvates kõrvale jätta nii siin kui varemgi mainitud bussiterminali rajamise (vana kaubamaja alla, Fortuuna tänava äärde, Vabaduse puiesteele) – sellest teemast on aeg ammu üle sõitnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles