Martin Pau: köhige pappi, siis sigitan!

Martin Pau. Foto: .

Järjekordne teaduslik analüüs tõestas, et eesti rahva hääbumine kiireneb. Sünnikordaja 1,5, mis väljendab 2011. aastal ilmale tulnud laste arvu ühe naise kohta, tõotab hiljemalt poole tosina aasta pärast veel hoogsamalt kukkuda, sest potentsiaalseid sünnitajaid on siis veel vähem kui praegu.

«Tänapäeval võetakse lastesaamist vastutustundlikult. /.../ Noortele kuluks ära korralik signaal, et nad ei peaks muretsema,» arvas rahvastikuteadlane Mare Ainsaar, kommenteerides meie tumenevat tulevikku ETVs.

Milliseid signaale me siis rahvuslikust agooniast pääsemiseks vajame? Kas näiteks sellist, mille andis saatejuht Kirsti Timmer ajakirjas Naised: lastetoetus peaks olema vähemalt sada eurot nädalas. Või sellist, mille kõmatas ilmarahva rõõmuks netikommija: andke mulle esimese lapse eest 100 000 eurot eluaseme ostmiseks, siis tahan kohe last!

Mul poleks midagi selle vastu, kui iga kuu viimasel päeval avaneks nii Timmeri, minu kui kõigi teiste kolme lapse vanemate kohal taevas ja sealt langeks otse taskusse 1300 eurot. Kodu on minu pere küll pangalt juba välja ostnud, aga ühe korteri võiks riik lisaks kinkida. Igaks juhuks.

Paraku kuuluvad mõlemad viidatud avaldused unenägude maailma, reaalse eluga neil pistmist pole. Eetilises plaanis on neid aga suisa õudne lugeda. Omaenda kaaskodanikke käsitletakse lüpsilehmadena ja oma lapsi müügiartiklina: köhige pappi, muidu ma teile ei sünnita!

Lasteta oleks kurb

Kui tähtsad on lapsed, olen mina kõige selgemalt tajunud siis, kui olen püüdnud kujutleda elu nendeta. Mitte niivõrd lähtudes küsimusist, mida ma siis oma ajaga peale hakkaksin või kuidas karjuvat hellusevajadust rahuldaksin. Tihemini olen mõelnud, et küll oleks kahju, kui säherdusi armsaid olendeid lihtsalt poleks.

Lapsi, keda kummitab läbi lapsepõlve mõte, et parem oleks mitte olemas olla, on kindlasti väga vähe. Õnneks me enamasti ei lase laste maailmal nii vägivaldseks, masendavaks ja lootusetuks minna, et neil eluisu otsa saab.

Siiski jõuavad kõik lapsed ühel hetkel õudse avastuseni, et kord tuleb surra. Kui väiksed inimesed fantaseerivad omavahel, mida nad kuldkalakeselt sooviksid, tuleb kindlasti mängu ka surematus.

Suuremeelsemad soovivad, et ema ja isagi elaksid igavesti. Tähendab, laps nagu iga normaalne elusolend tahab elada. Ta on õnnelik, et ta on olemas, kuigi ei saa vahest just iga päev mahti olemise ja mitteolemise erinevusest mõtiskleda.

Me võime püüda taandada eluisu instinktile, kuid pelk instinkt see muidugi pole. Eluisu toitub mõistuslikust lootusest, et homne päev tuleb tänasest veel toredam. Meie asi on anda sirguvaile olendeile võimalus tunda elust rõõmu ja siis muidugi nende rõõmuga kaasa rõõmustada.

Meile ju anti võimalus sündida ja elada. Kas selle eest me oma vanemaid armastame või pigem vihkame? Kas me mitte pole oma elu eest neile võlgu ja ise uut elu sigitades maksame seda tagasi?

Rahakoti paksus ja laste igakülgne kindlustatus on ikkagi ettekääne, miks lastesaamist keskeani edasi lükata.

Olen näinud üsna lähedalt nelja lapsega perekonda, kelle kohta ühel eluperioodil võis kindlasti öelda, et vaesusindeksite järgi elavad nad vaeselt. Neid lapsi vaadates ei ole mul aga mitte kunagi olnud pisimatki tunnet, et nad pole õnnelikud. Ei ole nad käinud kaltsudes ega paistnud alatoidetud, kuigi kindlasti oli nii mõnigi rõivas pärit kaltsukast.

Pigem on tekkinud mõne teise pere puhul kahtlustus, et liigne esemekultus on kasvatanud raskesti sõbruneva inimese, kes pole valmis teistega oma asju (ja nendega mängimisest saadavat rõõmu) jagama, kes ei oska teistega arvestada ega hinnata teiste inimeste teenitud raha väärtust.

Ma ei varja, et minu arvates on see eeskätt üksikute laste häda, aga loomulikult ei käi see kõigi üksiklaste kohta.

Rahakott on ettekääne

Rahakoti paksus ja laste igakülgne kindlustatus on ikkagi ettekääne, miks lastesaamist keskeani edasi lükata või piirduda ühe, äärmisel juhul kahe lapsega.

Ma ei saa kuidagi suhtuda irooniata isasse, kes mulle pihtis, et kuigi nii temal kui abikaasal on korralik töö, ei taha nad kindlasti teist ega kolmandat last.

«Ma ei taha, et meie tütrel oleks elus millestki puudus,» põhjendas mees. «Ma ei taha, et temast saaks mingi asotsiaal.»

Aga mida arvata inimesest, kes kunagi pole pidanud millestki puudust tundma? Vahest seda, et ta läheb rööpast välja kohe, kui elu teeb mõne tema heaolu ohustava jõnksu. Ehk ka seda, et tal on kogu elu raske teistega arvestada, sest oma kujunemisaastatel ei pidanud ta seda tegema.

Vaatan oma sõprade ja lähisugulaste ringi ja näen, et kolm last on seal tavaline. Kaks last on peaaegu sama harv kui neli. Anomaalia? Igatahes kipun aeg-ajalt naiivselt imestama, kust see negatiivse iibe jutt jälle tuleb – kõik kohad on ju lapsi täis! Ning nende hulgas ei ainsatki asotsiaali, kuigi ka silmatorkavalt palju firmariideis lapsi mitte.

Olen juurelnud, mis neid kolme ja enama lapsega peresid veel ühendab. Mingi eriline isa-ema geen? Võibolla. Mind ajab siiamaani naerma, kuidas ma ülikooli teisel kursusel kujutlesin end tähtsa näoga ajakirjanduskateedrisse astumas, imik süles ja kursakaaslaste pilgud kadedalt seiramas.

Läks siiski veel mõni aasta ja kursavend Võrumaalt osutus ses asjas usinamaks. Tema sai isaks 22-, mina 23-aastaselt. Oli 1998. aasta. Erilisi tõotusi, kuidas omavalitsus ja riik meie lapsi siidpatjadel kandma hakkavad, ma ei mäleta. Võibolla polnud siis veel see tänapäev, millele viitas Mare Ainsaar, aga enda meelest olime küll üsna vastutustundlikud. Välja arvatud ehk need mõned korrad, mil kippusin tütreid lasteaeda unustama.

Aga see tähtsa isa eristaatuslik kujutelm, ühtaegu kohutavalt lapsik ja armas, on tulnud mulle peale kõigi kolme lapse sünni puhul. Ja loodetavasti tuleb veel.

Rohkem kujutlusvõimet

Olen kindel, et kõigile mu tuttavaile eakaaslastele, olgu neil kaks, kolm või neli last, lapsed väga meeldivad. Nad pole neid kindlasti tahtnud seepärast, et poliitikud seadsid sisse emapalga, sest esimesed ja tihti ka teised lapsed tulid ilmale ilma mingisuguse palgata.

Ma mõtlen, et kui lastesaamist edasi lükkavale inimesele on vastik mõte lastest kui isiklikust või riigi pensionifondist (mida nad ometi on, sest ühegi teise riigi lapsed meile pensioni maksma ei hakka), siis võiks mõelda näiteks nii, et inimeste maailmas on ikka parem, kui su ümber on teisi inimesi.

Ehk olete märganud? Ka siis, kui koos nende inimestega tuleb loobuda grillitud lõhest ning jagada muna praekartulitega.

Parem, kui nende inimeste ring ei koosne ainult õpilasmaleva tuttavatest, töökaaslastest või kõrtsisõpradest, vaid neist, kes jäävad sinuga seotuks igal juhul ja alati. Ka siis, kui malevasuvi ununeb, töökoht koondatakse ning pea saab kaineks. Lapsed jäävad. Seda on hilja taibata, kui oled 45 ja juurdled, kuhu küll mu pere jäi.

Mida surematut soovida lõpetuseks isa- ja emaealistele, kes isaks-emaks hakkamist määramatusse kaugusse lükkavad?

Vähem hirmu, et lapsed röövivad su vabaduse ja jäävad/jätavad nälga. Vähem egoismi (kõigepealt karjäär!) ja riigi, see tähendab ka iseenda ja naabrimehe kirumist. Rohkem kujutlusvõimet ja pilguheitu mõnekümne aasta peale ette.

Neljakümneselt on paras aeg panna end valmis vanaema ja vanaisa rolliks, mitte planeerida esimest last.