/nginx/o/2022/04/26/14508593t1h5d9f.jpg)
Vanarahvas ütleb, et pole halba ilma heata. Kahtlemata on arstide streik patsiendile ebameeldiv, aga teisalt on ta ärgitanud ühiskonda sõna võtma ja arvamusi avaldama tervishoiusüsteemi kitsaskohtade üle, pakkuma lahendusi. Nii innukat debatti pole pikka aega olnud. Ja selle eest tänu algatajaile, tervishoiutöötajatele.
Meie ees on dilemma, kas olemasolevate ressurssidega on võimalik märkimisväärselt süsteemi täiustada nii, et rahul oleks patsient ja rahul ka tervishoiutöötaja. Või vajame tervishoiusüsteemi raha juurde?
Pakutud võimalused
Lahenduseks on pakutud kõigi Tallinna nelja haigla ühendamist. See nn kombinaatsüsteem on Euroopas omal ajal ära proovitud. Märkimisväärset rahalist kokkuhoidu ei saavutatud, ka patsientide rahulolu vähenes ja arstide-õdede töötingimused halvenesid. Eksperiment tunnistati ebaõnnestunuks.
Välja on pakutud ka kogu Eestis kahe-kolme haigla töösse jätmist ja teiste, praeguste maakonnahaiglate liitmist nendega ühisesse võrgustikku. Mõte on sümpaatne, aga kas sellest ka rahalist võitu tuleb, on küsitav.
Jäävad ju nii nn peahaigla kui ka teised võrgustikku kuuluvad haiglad töötama haigekassa lepinguga, mille mahtu arstiabi kättesaadavuse tagamiseks vähendada ei ole võimalik. Samas oleks kindlasti olemas teatud efekt arstide töökorralduses.
Suurendada konkurentsi ja soosida erapraksiste turule tulekut – seegi on üks pakutud võimalus, aga kas ka pääsetee? Kahtlen. Arstidest ja õdedest on juba praegu puudus, nende kiire juurdekasv pole võimalik.
Haigekassa raha ümberjagamine enamate osaliste vahel lisandväärtust ei loo. Ka patsiendi täismahus omaosalus (erameditsiinis) ei ole enamasti meie patsiendile taskukohane. Haiglate konkurents meie väikeses riigis tulu ei loo ega lühenda ka ravijärjekordi.
Kümme aastat tagasi sotsiaalministrina pooldasin ja pooldan ka nüüd üleriigiliste lähestikku asuvate haiglate (nt kaks Tallinna keskhaiglat) spetsialiseerumisel põhinevat lepingulist tööjaotust. Vastav lepingki sai haiglate, ministeeriumi ja haigekassa vahel sõlmitud.
Vastastikku arstide üleostmine ja dubleerivate teenuste osutamine arstiabi kättesaadavust ei paranda, vaid lisab veelgi palgafondi ja aparatuuri soetamise kulusid. Need aga on teatavasti püsikulud ja patsiendile arstiabi kättesaadavust ei paranda, pigem halvendavad.
See nn võidurelvastumine ei ole kasvatanud meditsiinitöötajate hulka ega andnud rahalist kokkuhoidu, vaid on hoopis tekitanud olukorra, kus pea iga kolmas Tallinna keskhaiglate patsient peab arstile pääsemiseks kulud ise katma.
Kellel see pole võimalik, jääb paraku arsti ukse taha või pöördub erakorralise meditsiini osakonna arstide poole – sageli liiga hilja, mis toob kaasa töövõimetuspensionäride arvu jätkuva kasvu.
Ainukesena Euroopas
Soodusravimite kättesaadavuse parandamine nii hinda alandades kui ka raviminimekirja laiendades on ülioluline, see on samuti kinni praegust tervishoidu rahastava süsteemi võimaluste taga.
Olen nõus nendega, kes on süsteemi sees raha ümbertõstmist nimetanud surnud ringiks, mis teadagi pikaajalist lahendust probleemidele ei too.
Madalate maksudega õhukene riik pikalt ei toimi. Ümbertõstmine ühest taskust teise ei lahenda probleeme tervikuna, tekitab vaid «tuuletõmbust».
21 aastat tagasi kehtestati ravikindlustuse maksu suuruseks 13 protsenti töötaja palgafondilt. Töötajaid-maksumaksjaid oli siis 900 000. Praegu on neid kolmandiku võrra vähem, umbes 600 000. Haigekassas kindlustatuid on aga kaks korda enam ehk 1,2 miljonit inimest.
Töötajate palgamaksust peab jaguma arstiabi saamiseks, haiglate ülalpidamiseks, aparatuuri ostuks, meditsiinitöötajate palkadeks jms. Juba pikki aastaid kogeme, et tegelikult ei jätku. Ehkki endise 115 haigla asemel on neid nüüd 19.
Oleme Euroopa Liidus ainuke riik, kus kogu tervishoiu rahastamine on pandud töötaja palgafondi pealt laekuva maksu kanda. Ka patsientide omaosaluse suuruse poolest oleme ELis esireas. Seda liini jätkates pole lihtsalt võimalik lahendada tervishoiusüsteemi kitsaskohti – ei arstiabi kättesaadavuse ega arstide töötingimuste parandamist.
Kõikehõlmavad muutused
Probleem ei ole tekkinud alles nüüd, lahendusteid on otsitud ka varem. Mõndagi on ka leitud. Näiteks 2002. aastal vastu võetud ravikindlustuse seadus nägi ette kapitalikulude katmise riigieelarvest. Seaduse säte kehtis aga vaid ühe aasta ja sedagi väiksemas mahus, kui olid haiglate tegelikud kulud.
Et liikuda probleemide lahenduse suunas, tuleb see seadusesäte taas kehtima panna, aga praegu sellest üksi enam ei piisa. On selge, et vaja on muuta tervishoiu rahastamist ja seda üleüldise maksusüsteemi kaudu.
Üks võimalusi on ravikindlustuse maksu jagamine tööandja ja töötaja vahel, nagu tehakse paljudes Euroopa Liidu riikides – me ei pea hakkama ise jalgratast leiutama.
Tervishoiu rahastamise osa suurendamine SKTs on möödapääsmatu. Kindlasti ei pea ma siinjuures silmas raha äravõtmist õpetajatelt, kultuurilt või kelleltki teiselt. Kindlasti ei pea ma lõpplahenduseks ka pelgalt astmelise tulumaksu kehtestamist.
Muutused maksusüsteemis peavad olema kõikehõlmavad, eeskujudki ELis olemas, ja ei maksa meie üldsust hirmutada, et need praegused heaoluriigid homme kohe-kohe kokku kukuvad. Ükski neist ei ole rutanud meie maksusüsteemi üle võtma ja nii ajame Euroopa Liidus uhkes üksinduses ise leiutatud õhukese riigi joont ja laseme probleemidel kuhjuda.
Lõpetades tahan rõhutada, et täitmaks meie põhiseaduses sätestatud sotsiaalset põhiõigust – igaühe õigust tervise kaitsele – tuleb valitsusel ja parlamendil leida lahendused ning selleks vajame nii otsustusjulgust kui ka poliitilist arukust. Haiglate liidult, arstide liidult või kelleltki kolmandalt me otsuseid nõuda ei saa. Nemad on otsuste elluviijad.