Täna tegi riigikohus teatavaks otsuse kahe eaka naise mõrvas süüdistatud August Burkevitši appellatsiooni osas, jättes varasemate kohtuastmete määratud karistuse muutmata.
Riigikohus jättis Tartumaa memmemõrtsuka eluks ajaks vangi
12. oktoober 2012, 09:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikohtu pressiesindaja Eveli Kuklase sõnul ei rahuldanud õigusemõistja 2010. aastal Tartumaal kaks eakat naist tapnud ja vara röövinud August Burkevitši kaitsja kassatsiooni ning jättis Tartu maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Eelnevad kohtuastmed karistasid Burkevitšit eluaegse vangistusega.
Kriminaalkolleegium pidas vajalikuks selgitada täiendavalt eluaegse vangistuse mõistmise tingimusi. Nimelt vajab eluaegse vangistuse kohaldamine erakorralisi asjaolusid – lähtuvalt karistusseadustikust lisaks suurele süüle ka äärmuslikke üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist.
«Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. /.../ Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset,» märgib kriminaalkolleegium oma otsuses.
Kriminaalkolleegium nõustus, et Burkevitšit tuleb tema tegude eest karistada eluaegse vangistusega. Kolleegium märkis, et kuna Burkevitš tappis naised rasketel asjaoludel (tapetuid oli kaks, naised tapeti julmal viisil ning omakasu motiivil), on tema süü keskmisest oluliselt suurem.
Kohus arvestas ka seda, et Burkevitš pani mõrvad toime vanemaealiste inimeste suhtes, kes elasid üksi ning polnud võimelised arvestatavat vastupanu osutama. Võõra vara saamiseks oleks ta saanud valida ka vähem raske tagajärje, kuid põhjustas mõlema kannatanu surma vähemalt otsese tahtlusega. Hiljem üritas Burkevitš hävitada enda tegude jälgi ja mõlema kannatanu kodu süüdata.
«Isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks,» kordas kriminaalkolleegium oma varasemat otsust.
Kolleegiumi hinnangul tuvastasid kohtud õigesti Burkevitši käitumises täieliku lugupidamatuse elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. «Süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks ja teda on kriminaalkorras karistatud 12 ning väärteomenetluses 17 korda. Lisaks mõrvadele on Burkevitš praeguses kriminaalasjas tunnistatud süüdi mitmes varavastases kuriteos ja isikuvastases kuriteos, mis iseloomustavad tema ühiskonnavastast käitumist. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et isikut pole varem isikuvastaste kuritegude eest karistatud,» seisab otsuses.
Riigikohus leidis, et antud juhul esinevad suur süü ja erakordsed preventiivsed eeldused Burkevitšile eluaegse vangistuse mõistmiseks ning kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset.