Uudisteoseid ühendab põgenemise teema

Kahe uue romaani tegelased seiklevad kodunt kaugel.

FOTO: Graafika: Artur Kuus

Peaaegu ühel ja samal ajal tulid trükist Urmas Vadi romaan «Tagasi Eestisse» ja Mart Kivastiku debüütromaan «Vietnami retsept». Mõlemas seiklevad peategelased kodunt väga kaugel, ja see lisab lugemisele värvi.

«Tagasi Eestisse» on väga vadilik, taas on lugejate ees jutt jutus. Taas tekib tegevuses ootamatuid pöördeid. Kuid võrreldes sama autori eelmise raamatuga «Kirjad tädi Annele» on nüüdne kohe kindlasti romaan. Eelmise puhul leidus kriitikute hulgas kahtlejaid.

Värske romaani peategelane on Koolibri kirjastuse töötaja John, kes lendab Austraaliasse kohtuma väliseestlasest kirjaniku Kaupo Männistega. Kaasas on tal isa tuhk ja Männiste romaani «Vabaduse sõdur» käsikiri. Sydneys kohtub John kahe seksika punapäise neiuga, kellel on ühesugune nimi Evelin.

Kaasas raske koorem

Kivastiku «Vietnami retsepti» peategelane on 21-aastane Toomas Sven Andresen ehk Poiss. Tema seikleb Vietnamis koos talle turismiteenust pakkuva sõjaveteranist ettevõtja Dongi ja seksika tudengi Mariga.

Mõlemad kannavad lisaks käega katsutavatele asjadele kaasas psüühiliselt rasket koormat. Õieti loodavad nad sellest vabaneda kodunt kaugele reisimise, võiks isegi öelda põgenemise teel.

Johni ja Poissi ootab ees mitu avastust ja leidmist. Ja kuigi Vietnam ja Austraalia asuvad seitsme mäe ja mere taga, leiavad noored eestlased sealt eest ka Eestit.

Nii näiteks on ju kõigi kolme maa põliselanikud saanud tunda võõrast võimu, kusjuures aborigeenid on praegugi valgete hoida ja keelata.

Urmas Vadi «Tagasi Eestisse» on Kivastiku «Vietnami retseptist» keerulisem ja peenem. Muu hulgas leidub Vadi teks-

tis otsesõnalisi viiteid, samuti vihjeid nii kodumaisele eesti kui ka väliseesti ja väliskirjandusele.

Siinkohal vaid mõned kirjanikud, kes Vadi romaani tegelastega seoses jutuks tulevad: Keats, Alliksaar, Pratchett, Kivirähk, Kaus, Jüri Üdi, Vint, Tuulik, Raudam, Mihkelson, Varblane, Ehlvest, Traat ja tema «Tants aurukatla ümber» (romaanis ekslikult «Tants ümber aurukatla»), Hirv, Kareva, Rummo, Alver ja isegi Contra.

Ühes veidi õõvastavas kohas (lk 73) meenub kirjastuses Johni kolleegidele Reedale ja Maretile «kohe üks Juhan Jaigi jutt». Kaupo Männiste käsikirja lugemine aga väsitas Johni ning «isegi kujutlus, et selle teksti on kirjutanud Kivirähk, ei aidanud» (lk 143).

Seega kinnitab Vadi vihjamisi kahtlustust, mis lugejal on juba ammu olemas – et Kaupo Männiste «Vabaduse sõdur» võib olla vabalt Kivirähki paroodia.

Kivastik on Vadiga võrreldes sirgjoonelisem ja karusem. Austraalia ollust leidub aga ka Kivastiku tekstis. Nii näiteks kannab Poiss Austraalia T-särki ning Hanoi lennujaam ei tundu reisiseltskonnale «mingi Sydney ooperimaja, mida nautida».

Kuid oma peategelasele tunneb Kivastik kaasa rohkem kui Vadi oma Johnile. Poisil tekib raamatu lõpus Vietnamis lootust, John jääb aga päris üksi ... Aga siiski ei, Vadile omaselt tekib taas loos ootamatu pööre, mille tulemusel «Tagasi Eestisse» lõpeb n-ö andestusteemalise kahe leheküljega.

Erootikat ja huumorit

Seksi on mõlemas romaanis. Kivastikul võiks olla rohkemgi. (Aga olgu, ei nori, ikkagi debüüt, võrreldes juttude ja näidendite kirjutamisega tuli romaani kirjapanekul palju rohkem keskenduda.)

Ma tunnen hea erootika nagu ka hea huumori vastu nõrkust, ja just seetõttu soovitan soojalt mõlemat raamatut omasugustele lugejatele.

Tagasi üles