Sõnade maailm pakub üllatusi ja nalja

Aleksei Plutser-Sarno koostatud vene roppuste sõnaraamatust «Bolšoi slovar mata» on ilmunud praeguseks kaks köidet. Esimene annab ülevaate sõna [eq tähendustest ja sellega seotud väljenditest, teine köide käsitleb sõna gbplf. Foto: Margus Ansu

Sõnaraamatute tegemine ei ole üksluine töö, nagu võiks tunduda näiteks politseinikule, arstile ja põllumehele, kelle päevad, nädalad ja kuud on täis põnevust ja üllatusi. Sedasama kogevad vahetevahel ka leksikograafid.

Sõnaraamatusse kaastööde valmimine on sageli siiski väga raske, tunnistas noor leksikograaf Madis Jürviste. Ees on märksõnaartikkel, millesse tuleb sisu kirjutada. Abiks on näiteks varasemad sõnaraamatud, tekstikorpused, Google.

«Sõnastikku koostades saab sageli avastada väga põnevaid keelelisi asju, mida ei oleks osanud arvata,» ütles ta. «Need on tähendused, võõrkeele puhul vasted või näitelaused, mis mõne varasema sõnastiku koostaja on otsustanud oma sõnastikku sisse panna.»

Näiteks «Eesti keele seletava sõnaraamatu» esimese trüki esimeses vihikus, mis ilmus 1988. aastal, on Jürviste leidnud märksõna adjöö all näitelause «Aga nüüd adjöö, lippan täitevkomiteesse … ». Viimases trükis seda ei ole. «Sellised avastused tekitavad hea tunde: näe, on raske töö küll, aga natukene lõbus ka,» ütles ta.

Sõnad lapsepõlvest

Akadeemik Karl Pajusalu meenutas Eberhard Winkleriga koostöös valminud «Salatsi liivi sõnaraamatu» tegemisest üht rõõmsat ahhaa-elamust, mis pani Pajusalu sedasama tööd veelgi innukamalt tegema.

«Kui professor Winkler näitas mulle oma andmebaasi ja Sjögreni tekste, mida ma ei olnud süvenenult kordagi enne vaadanud, tajusin ma äkki, kui palju sarnast on seal selle keelega, mida ma olen lapsepõlves Häädemeeste kandis vanaemalt ja vanematelt sugulastelt kuulnud,» ütles Pajusalu.

Ahhaa-elamuse põhjustas mitukümmend sellist salatsi liivi sõna, mida Pajusalu teadis oma lapsepõlvest eesti murdesõnana. «Ma ei olnud mõelnud, kust need on pärit,» ütles ta. «Ma ei teadnud, et Hääde­meeste ümbruse ja salatsi liivi keele ühisosa on nii suur.»

Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets vastas küsimusele, milliseid naljakaid või kurbi lugusid on tal juhtunud sõnaraamatute koostamisel, alguses nõnda: «Ei hakka rääkima nalju, sest üldjuhul on need tegijatele endile kurvad või valusad. Ja neil on komme lagedale tulla kohemaid, kui sõnaraamat on ilmunud. Tõsi, veebiajastul saab neid hõlpsalt parandada.»

Mõni hetk hiljem lisas ta, et ilma asjasse süvenemata võib naljakas tunduda seegi, millest kõigest on võimalik sõnaraamatut teha. «Võtkem või hallutsinatsioonide sõnastik, sõnastik naistele meeste seletustest või, vastupidi, meestele naiste seletustest,» märkis ta. «Kahjurite, propaganda, rattajuppide või mõnel muulgi sõnastikul on oma sihtrühm igatahes olemas.»

Roppuste riigis

Tartu Ülikooli raamatukogu rikkusi riibudes leidis reporter ühe erilise sõnaraamatu, millega peaksid tutvuma kõik need, kes suhtlevad sageli Eesti idanaabritega. Nimelt tarvitavad nood kõnekeeles ohtrasti roppusi ehk n-ö laovad matte.

Venekeelsete roppuste riigis lööb sellest eemal seisjal silmapiiri selgeks filoloogi ja kunstniku Aleksei Plutser-Sarno koostatud vene roppuste sõnaraamat «Bolšoi slovar mata».

Ilmunud on kaks köidet. Esimene (Peterburi, 2001) annab 390 leheküljel ülevaate sõna хуй (mehe suguelund) tähendustest ja sellega seotud väljenditest. Teine köide (Peterburi-Moskva, 2005) käsitleb 538 leheküljel sõna пизда (naise suguelund). Ilmumas on kolmas köide sõnaga ебать (suguühtes olema). Autor kavatseb avaldada ühtekokku 12 köidet.

Seda kommenteerides tuletas akadeemik Karl Pajusalu meelde, et soomlastel on oma kirumissõnade väljaandeid ja et vängeid väljendeid leidub ka slängisõnaraamatutes. Viimaseid on Eestiski tehtud.

«Neil on sõnaraamatute hulgas oma koht ja oma kitsas funktsioon nagu ka erialasõnaraamatutel,» kommenteeris ta. «Tavaliselt on neid – näiteks terminoloogiasõnaraamatuid – tarvis pidevalt uuendada ja nad on nagu punktikesed ajameres. Aga ma olen kindel, et suured sõnaraamatud, nagu näiteks liivi-eesti-läti, jäävad selleks sajandiks ja ka järgnevateks.»