Eestlased ja prantslased teevad ühistööd internetis

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele osakonna raamatukogu riiulitel leiduvatest 21. sajandi sõnaraamatutest lauale üles seatud rivi ei ole täielik, õige mitu raamatut on puudu. Sellest hoolimata annab see ettekujutuse keeleteadlaste suurest hoolsast tööst, mis on kestnud märksa kauem kui viimased 12 aastat. Foto: Margus Ansu

Teoksil on suur eesti-prantsuse sõnaraamat. See on enneolematu muu hulgas seepärast, et kunagi varem ei ole koostanud eesti-prantsuse sõnaraamatut eestlased – teiste seas küsimustele vastaja Madis Jürviste  – koostöös prantslastega.

Kuidas edeneb suure eesti-prantsuse sõnaraamatu (GDEF) tegemine?

Praeguste koostamismeetodite juures, kus esiplaanile on seatud väga kõrge kvaliteet, ja meie kasutuses olevate vahenditega on GDEFi koostamine väga ajamahukas töö. Lähima paari aasta jooksul on plaanis avaldada esimene etapp ehk umbes 12 000 märksõnaartikliga väiksem sõnastik ja hiljem 40 000 artikliga sõnastik. Lõppeesmärk on 110 000 märksõnaartiklit.

Mille poolest erineb GDEF oma eelkäijatest?

Meie sõnastiku üks eripärasid on see, et enamasti püüame anda märksõnaartiklid nii põhjaliku infoga kui vähegi võimalik.

GDEF on esimene kakskeelne eesti sõnastik, mille koostajad kasutavad kakskeelset, eesti-prantsuse paralleelkorpust. Ühtlasi on see esimene sõnaraamat, mida koostab rahvusvaheline töörühm, kus osalevad nii eestlased kui ka prantslased.

Meie sõnastiku koostajal on ees Eesti Keele Instituudi mahuka eesti-vene sõnaraamatu eesti struktuur. Loomulikult ei ole see päris see, mida on vaja eesti-prantsuse sõnaraamatu tegemisel. Koostaja muudab artiklit, lähtudes eesti keele seletavast sõnaraamatust (EKSS), kust ta saab suure osa vajalikust infost kätte, ja lisab veel infot.

Millal ilmus eelmine mahukas eesti-prantsuse sõnaraamat?

See anti välja nõukogude ajal, 1979. aastal, koostajateks Kallista Kann ja Nora Kaplinski. Aastal 2000 ilmus faksiimiletrükk. See sõnaraamat oli oma aja kohta väga hästi tehtud, aga tänapäeval ... Mina näiteks oma üliõpilastele ei ole seda soovitanud, seal on palju vananenud vasteid.

Me kasutame moodsat leksikograafia tarkvara, GDEFi koostajad on väga head mõlema keele tundjad. Nad on kas ise tegutsenud tõlkijana või on vastava filoloogiharidusega või on mingit muud moodi tõestanud, et nad valdavad väga hästi keelt. Latt on seatud kõrgele.

Meie märksõnad on üsna mahukad. Oluline ei ole aga niivõrd märksõnaartiklite pikkus või mahukus, kuivõrd tõik, et tõlkijad saavad neid oma igapäevatöös ka reaalselt kasutada. Vastete otsimisele ühelt poolt ja nende kasutamise tingimuste selgepiirilisele esitusele teiselt poolt pühendavad leksikograafid väga suuri jõupingutusi.

Tegelikult on just see põhjus, miks meie sõnastiku koostamine on nii ajamahukas, ja just selles seisneb GDEFi kõige tähtsam uuendus eelkäijate suhtes.

Kuidas valmivad GDEFi märksõnaartiklid?

Kogu sõnastikutöö käib veebis. Kui koostaja koostab märksõnaartiklit, on tal ees mingi eesti põhi, ta muudab seda põhja vastavalt vajadusele, täiendab ja paneb sinna sisse ka prantsuse sisu. Ta vajutab nupule ja artikkel läheb toimetajale.

Toimetaja kontrollib enda seisukohast lähtuvalt, kas koostaja on tema arvates koostanud märksõnaartikli õigesti ja piisava põhjalikkusega, ning koostöös artikli koostajaga muudab seda vajaduse korral. Nii et käib tihe suhtlus.

Kolmas etapp on peatoimetamine. Iga artikli vaatab üle sõnaraamatu peatoimetaja, kes omakorda leiab sageli veel palju asju, mida oleks võimalik artiklis esitada paremini ja täielikumalt. Kui peatoimetaja on märksõnaartikli toimetaja ja koostajaga läbi arutanud kõik küsimused, mis talle tunduvad olevat arutamist väärt, ja artikli heaks kiitnud, jõuab see veebiaadressile estfra.ee.

Üldreegel on, et kui artikli koostaja on eestlane, siis on artikli toimetaja prantslane, ja vastupidi. Peatoimetaja Antoine Chalvin on Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudi eesti ja soome keele ja kirjanduse professor. Ta on väga innukas eesti keele uurija ja samuti eesti kultuuri tutvustaja Prantsusmaal. Ta on tõlkinud prantsuse keelde «Kalevipoja».

Mitmes köites tuleb tarvitajate kätte GDEF?

Kui selleks ajaks, mil GDEF kavandatud mahus valmib, on veel trükkimine leksikograafias Eestis oluline, siis ma eeldan, et see tuleb veidi väiksem kui suur EKSS. Märksõnaartikleid tuleb mõnevõrra vähem kui EKSSis ja enamjaolt ei ole need sama pikkusega nagu EKSSis, vaid kogumahult lühemad.

Miks te alustasite eelmist vastust sõnaga kui? Kas internet tõrjub trükitud raamatu kõrvale?

Leksikograafias on praegu pabersõnastikke üldiselt veel vaja, Eestis kindlasti.

Mul on isiklikust uurimistööst teada, et pabersõnastiku kasutajaid on ikka päris palju. Uurimusest keeletoimetajate õigekeelsussõnaraamatu kasutuse kohta selgus, et kõige rohkem kasutatakse elektroonilist ÕSi – 57 protsenti vastanutest kasutab pigem seda –, 13 protsenti kasutab elektroonilist ja paberväljaannet võrdselt ja 28 protsenti vastanutest kasutab pigem paberväljaannet.

Eesti sõnastikukasutajad ei ole veel valmis selleks, et kasutada ainult e-sõnastikku. Sellest lähtuvalt on väga tõenäoline, et kui meie GDEF valmis saab, tuleb ta trükituna peaaegu sama mahukas, nagu on EKSS, ehk kuus paksu köidet.

Sõnaraamatute nagu ka teiste raamatute ja ajakirjanduse puhul ei suudeta veebis ilmselt vist mitte kunagi pakkuda mugavat lehitsemise võimalust koos paberikrõbina ja trükivärvi lõhnaga?

Teoreetiliselt saab küll pakkuda mugavat lehitsemise võimalust, aga oluline on, et märksõnaartiklite selektiivseks lugemiseks-sirvimiseks teatud viisil, nagu sõnastikukasutajad aeg-ajalt teevad, on e-versioon ebasobiv, ei suuda seda ülesannet täita. Paberikrõbin ja trükivärv on juba emotsionaalsem aspekt ja kuulub kogu e-raamatute ja e-ajalehtede diskussiooni.

Mida tuleks muuta Eestis sõnaraamatute tegemises?

Kõige olulisem on see, et inimesed vist ei kasuta ära efektiivselt neid ressursse, mis on meil olemas.

Eestis on sõnastike koostajaid mitut sorti: ülikoolid, kirjastused ja mõned muud, nagu näiteks Eesti Keele Instituut. Osa neist on kursis sellega, mida uut toimub leksikograafias laiemas plaanis, millist tarkvara on olemas.

Osa neist ilmselt ei ole sellega kursis või kui on, siis neil puudub minu arvates soov muuta vana mõttemustrit – et natukene uuriks ja võtaks kasutusele selle, mis on olemas, ja teeks sellega efektiivsemalt tööd. Ehk siis vaja oleks suurendada inimeste teadlikkust, et nad saaksid teha sama asja, aga märksa lihtsamalt.

Madis Jürviste (27) on leksikograaf, suure eesti-prantsuse sõnaraamatu projekti haldava Eesti-Prantsuse Leksikograafiaühingu liige (juhatuse esimees 2006–2011).