Sõnaraamatuid aitavad luua võimsad arvutiprogrammid

Monumentaalse «Liivi-eesti-läti sõnaraamatu» autorid on Tiit-Rein Viitso (paremalt) ja Valts Ernštreits. Foto: Sille Annuk

Viimastel aastatel on ilmunud ridamisi sõnaraamatuid. Mõni neist on õhuke, mõni on trükitud mitmes paksus köites. Millised neist on eriti silmapaistvad ja kui palju aitavad sõnaraamatuid teha arvutiprogrammid?

Septembris tuli huviliste ette «Liivi-eesti-läti sõnaraamat», mida keeleteadlasest akadeemik Karl Pajusalu nimetas mälestusmärgiks liivi keelele.

Tartu keeleteadlase Tiit-Rein Viitso töö algas 40 aastat tagasi ja on teda viinud kokku poolesaja liivlasega. Töö tulemus ei ole aga kaante vahele köidetuna elutu monument, vaid on koostöös riialase Valts Ernšt-reitsiga tehtud laialdaseks, elavaks kasutamiseks.

«See on täiesti teistmoodi sõnaraamat kui varasemad,» ütles akadeemik Pajusalu. «See on mõeldud liivlastele, liivi keele huvilistele, kõikidele, kes tahavad seda kasutada.»

Liivlastele ja teadlastele

Raamatus on sõnad liivi kirjakeeles. Vasteteks on eesti ja läti keel, sest põhiliselt elavad liivi keele rääkijad ja huvilised Eestis ja Lätis. «Liivlaste järeltulijad saavad kergesti selle sõnaraamatu abil liivi keelt õppida,» selgitas akadeemik.

Osa sõnaraamatuid on koostatud nii, et pakuvad huvi eeskätt teadlastele. Akadeemik Pajusalu tõi näiteks tema ja professor Eberhard Winkleri koostöös valminud «Salatsi liivi sõnaraamatu» (2009). Selle vasted ja ka põhjalik eessõna on saksa keeles.

«Göttingeni ülikooli professor Eberhard Winkler oli juba paar aastakümmet sellega tegelenud,» ütles akadeemik. «Ta oli kõikvõimalikest käsikirjalikest allikatest kogunud materjali ja seda süstematiseerinud. Lülitusin sõnaraamatu tegemisse tema palvel viimistlusjärgus. Meie sõnaraamat on mõeldud eelkõige keeleajaloolastele.»

Eesti ja saksa õpetlase ühine töö on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. Arvustusi on ilmunud ka eesti keeles.

Nii näiteks märgib Keeles ja Kirjanduses (nr 10/2010) Mati Hint: «Salatsi liivi sõnaraamat on esimesel pilgul päris usutamatu nähtus: kuidas on võimalik nii napi allikmaterjali põhjal kokku panna sõnaraamat, mis kohe tuleb arvata läänemeresoome keelte vältimatu põhikirjanduse hulka? Ometi on see õnnestunud.»

Ootamatult menukas

Mõni sõnastik saab ootamatult menukaks. Tänavu tuli trükist Tallinnas Eesti Keele Instituudis valminud «Eesti etümoloogiasõnaraamat», mille on koostanud ja toimetanud Iris Metsmägi, tartlane Meeli Sedrik ja Sven-Erik Soosaar. Nende ühistöö näitab, kust on meie sõnad pärit.

Praegu on müüki pandud juba kolmas trükk. Esimese tiraaž oli 1000 eksemplari, teise oma 800 ja kolmas jälle 1000. Menu seletavad tegijad sellega, et sõnade päritolu tundub paljudele huvitav ja et eestikeelset ulatuslikumat etümoloogiasõnaraamatut meil seni polnud.

Raamatu peatoimetaja Iris Metsmäe ja toimetaja Meeli Sedriku vastustest selgub, et käsikirja hakkasid nad koostama aastal 2003. Eeltöid alustati aga juba aastakümneid tagasi, 1970. aastatel, ilma arvutita.

«Ei oska arvata, kui kaua oleks selle tööga läinud ilma arvutita,» märkisid nad. «Arvuti hõlbustab võrratult sõnaraamatu koostamise puhttehnilist poolt. Nagu teisedki Eesti Keele Instituudi sõnaraamatud, valmis ka etümoloogiasõnaraamat meie keeletehnoloogide loodud veebipõhises sõnastikusüsteemis EELex.»

Kuigi abiks on võimas arvutiprogramm, inimese kombel mõelda see ometi ei oska. «Sõnaraamatu koostamise sisuline külg, materjali kogumine, analüüsimine ja sünteesimine arvutist väga palju ei sõltu,» selgitasid koostajad. «See on endist viisi leksikograafi aeganõudev mõttetöö.»

Kellele ja milleks on tarvis sõnaraamatuid tänapäeval paberile trükkida? Miks ei piisa nende avaldamisest veebis?

«Kõik inimesed ei ole veel aktiivsed arvutikasutajad ja kõigil ei ole veel tahvelarvuteid või muid mugavaid väiksemamõõdulisi vahendeid, internetiühendust,» vastasid Metsmägi ja Sedrik. «Raamatut saab kasutada ka siis, kui arvutit ja internetiühendust ei ole. Trükitud sõnaraamat on (vähemalt praegu veel) kultuuris selgemini nähtav märk ja haakub varasemate traditsioonidega.»

Tartus ja kogu Eestis

Eestis ja sealhulgas Tartus on sõnaraamatuid Metsmäe ja Sedriku arvates tehtud pärast Eesti taasiseseisvumist üsna palju ja heal tasemel.

«Rõõmustada võib ka selle üle, et ilmunud on väga mitut liiki sõnaraamatuid, nii kakskeelseid kui ka ükskeelseid, nii tänapäeva eesti keelt kirjeldavaid kui ka keeleajaloolisi, ning ühtlasi väga mahukaid, näiteks «Soome-eesti suursõnaraamat» ja «Eesti keele seletav sõnaraamat»,» lisasid nad.

Metsmägi ja Sedrik tõstsid esile ka «Eesti murrete sõnaraamatut». Selle esimene vihik ilmus aastal 1994 ning seni viimane, tänavu huviliste ette tulnud 23. vihik ulatub l-tähe lõpuossa.

«Tartus on koostatud mitu olulist sõnaraamatut, lisaks äsja ilmunud liivi sõnaraamatule näiteks «Ungari-eesti sõnaraamat» ja ülikooli vana kirjakeele töörühmas valminud eesti vana kirjakeele sõnastikud,» teatasid nad.

Etümoloogiasõnaraamatu suur läbimüük on akadeemik Karl Pajusalu hinnangul tunnustus eesti haritlaskonnale. «See näitab, et selliseid eesti haritlasi, kes tunnevad huvi oma keele ja keele ajaloo vastu, on mitu tuhat,» ütles ta. «Need ei ole ainult filoloogid ja humanitaarid. Ma tean mitmeid oma sõpru loodusteadlaste hulgas, kes on selle sõnaraamatu endale hankinud.»

Akadeemik Pajusalu liigitab viimaste aastate silmapaistvaimate sõnaraamatute hulka ka kuueköitelise «Eesti keele seletava sõnaraamatu» (2009), mille aluseks oli «Eesti kirjakeele seletussõnaraamat» (ilmus 26 vihikuna aastail 1988–2007).

«Ma arvan, et see on monumentaalne saavutus,» ütles akadeemik.

Heal järjel

Eesti keele sõnadele seletusi pakkuva suurraamatu juhttoimetajaid on Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemets.

«Sõnaraamatute tegemine Eestis on päris heal järjel, kui silmas pidada võimekaid inimesi, kes sõnaraamatuid teevad, ja mitte nii heal järjel, kui silmas pidada aega ja raha, mida tööandjal (riigil, kirjastusel) selleks on võimalik loovutada,» ütles Langemets.

Ühtviisi sõnaraamatuks nimetatakse mõlemat, nii suhteliselt kiiresti valmivat lihtsat sõnaloendit kui ka aja- ja töömahukat, läbimõeldud sisuga, sageli uurimistööd nõudvat teost.

«Pean hea järje all silmas pigem viimast, see tähendab võimet ja võimalust koostada nõudlikumaid sõnastikke,» lisas Langemets.

Mida aga arvab tallinlanna  tartlaste panusest sõnaraamatutegemisse?

«Mulle meeldivad väga vana kirjakeele sõnaraamatud moodsas kuues, liivi-eesti-läti, ungari-eesti või eesti-kreeka-eesti sõnaraamat, aga kas seepärast, et nad on tehtud Tartus?» küsis Margit Langemets vastuseks. «Ometi, kui järele mõelda, siis küllap vist – akadeemilise vaimu kohalolu või vähemalt läheduse tõttu. Iseäranis tore on, kui selle kõrvale mahub ka moodne keeletehnoloogia.»