/nginx/o/2013/07/05/1876336t1h28b2.jpg)
/nginx/o/2012/09/20/1330646t1h9e0c.jpg)
«Kunagi kandsid punkarid seljal lauset «Peatage maailm, ma tahan maha minna!». Võib öelda, et minu elus tekkis sama seis: vajasin peatust, et maha astuda,» põhjendab muusikalise kujundajana töötav Ardo Ran Varres (38), miks ta asus elama Tartusse.
Ardo Ran Varrese maailm peatus Tartus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Aga mulle ei meeldi see vastandamine – äri versus vaim või Tallinn versus Tartu. Igal kohal on omad võlud ja väärtused. Praegu on mul mõnus Tartus, aga kunagi kolin perega võibolla näiteks maale või elan hoopis Berliinis,» mõtiskleb mustas sametpintsakus Werneri kohvikusse intervjuud andma tulnud Varres, kelle terve elu on kulgenud mööda ootamatuid radu.
Olles õppinud Tallinna muusikakeskkoolis usinasti pillimängu, otsustas teismeline Varres ühel hetkel valida näitleja elukutse.
«Ma tundsin väga tugevat sisetunnet, et ma olen teatriinimene. Mulle meeldis kohutavalt esineda ja olin jube edev. Juba 14-aastaselt oli mul veendumus, et saan lavakasse sisse,» meenutab Varres.
Hetk eluristteel
Kust selline enesekindlus tekkis, ei oska ta öelda, sest ühtegi teatriga seotud inimest tema suguvõsas pole ning keskkooli lõpus sai ta ka aru, et tema veendumus on olnud väga naiivne. «Loogiline samm olnuks minna edasi konssi (Tallinna konservatooriumisse – toim) klarnetit õppima, sest ma olin tol ajal juba hea mängija,» kirjeldab Varres eluristteel seismise hetke.
«Ma kujutasin omale ette Estonia teatri lava ja orkestriauku ning mõtlesin, et ma ei taha olla seal all, vaid üleval. See oli hetk, mis mind lõplikult kallutas lavakasse minema ja ma saingi kuidagi väga kergelt sisse,» imestab Varres siiani.
Ometi ei jätnud muusika noort näitlejahakatist ka lavakunstikoolis maha, kuigi ta ise seda soovis. «Just esimesed aastad üritasin muusika üldse ära unustada, sest suur siht oli saada näitlejaks. Aga ikka paluti mul kusagil pilli mängida või mõnda muusikalist kujundust teha,» sõnab Varres, kellele oli näitlejaks õppimise aeg väga tugev enesega tegelemise periood.
«See oli meeletu eneseteraapia ja kaitsekihtidest loobumine. See avaliku üksioleku tunne, kus sa pead minema sadade inimeste ette lavale ja hakkama seal loomuliku häälega rääkima. Enamik inimesi läheb kohe krampi. See on osa psühholoogiast ehk kuidas häälestada oma keha nii, et sa keskendud täielikult sellele, mida teed,» mõtiskleb Varres ning tõdeb tagantjärele, et lavakool oli eneseleidmiseks äärmiselt vajalik aeg.
Aplaus kätte saadud
Varrese professionaalne näitlejatee algas 1996. aastal Rakvere teatris, kuhu siirdus suurem osa 17. lennu kursusekaaslastest.
«Tegelikult kutsuti mind kohe peale kooli draamateatri muusikaala juhatajaks, aga ma ei saanud sellest hästi aru. Olin ju õppinud näitlejaks ja tahtsin lavale,» imestab Varres.
Umbes viis aastat oligi Varres väga ambitsioonikas näitleja ja tegi mitmesuguseid rolle. «Kuni ühel hetkel tundsin, et entusiasm hakkab otsa saama. See energia, mis mulle lavakas sisse pandi, ammendus umbes viie aastaga,» tõdeb Varres ning usub teooriat, mille järgi muutub inimene iga seitsme aasta tagant. «Isegi kõik meie keha rakud on selle ajaga täielikult vahetunud ja me oleme täiesti uued.»
Varrese sõnul on ta inimene, kes tajub kiiresti ära, kui algab enese stagnatsioon ja tardumine. Seetõttu ei kahetse ta mingilgi moel Rakvere teatrist lahkumist ning lõpuks siiski draamateatrisse muusikajuhina tööle asumist.
«Ma tundsin, et sain selle ajaga oma aplausi kätte. Pealegi on näitleja töö põrgulikult raske ja psühholoogiliselt kurnav. Esiteks on sul kõik õhtud kinni. Sa ei näe oma last ega peret. Tuled koju siis, kui kõik magavad, aga sina hakkad alles oma stresse maandama,» lausub Varres ning tunnistab, et tal oli väga tugev kalduvus alkoholismile. «Alkohol on väga kiire pingemaandaja, aga see on väga ohtlik lõks.»
Missioon sai täidetud
Draamateatri periood kestis täpselt kümme aastat ning suurem osa sellest ajast pakkus Varresele suurt naudingut. Ta ehitas teatrisse uue tipptasemel helistuudio ning tõi majja täiesti uue põlvkonna andekaid heliinimesi. Samuti kujundas ta lavastusi ning kirjutas muusikat filmidele.
«Lõpuks tajusin, et minu missioon sai täidetud. Mooramees tegi oma töö ära ja oli vaja minna edasi,» tõdeb Varres ning lisab, et draamateatris töötades suurenes ka alkoholiprobleem.
«Mul oli kõva tööstress ja ma olin jõudnud oma perega nullpunkti. Tundsin, et enam nii ei saa,» meenutab Varres aastatetagust hetke, mil oli vaja jõuliselt aeg maha võtta. Päästerõngaks osutus tema naisele Maria Taimre-Varresele pakutud vahetusüliõpilase koht Berliinis ning koos väikese poja Karl Filipiga kolitigi kolmeks kuuks Saksamaale.
«Seal tundsin esimest korda elus, et mul on aega oma mõtete, pere ja lapse jaoks. Esimest korda tajusin ka eraettevõtja vabadust ning mõistsin, et see on see, mida ma tahan ja mis mulle sobib,» lausub nüüdseks kaks aastat täiskarsklase elu nautinud Varres. «Ma sain esimest korda elus iseendaga tuttavaks ning tekkis väga suur dilemma: kas jäädagi Berliini elama või tagasi tulla.»
Otsustavaks sai poja kooliminek, sest Varrese soov oli anda lapsele eestikeelne haridus, nii naasti Tallinna.
«Me käisime läbi kogu selle kooliralli ja saime aru, et me ei taha seda kõike oma lapsele. Ma pole põhimõtteliselt nõus sellega, et kuueaastane laps peab minema konkurentsi tingimustesse,» lasub Varres ning ei mõista, mis asi on eliitkool. «See edetabelite loogika on vildakas ja sellele liimile me ei läinud.»
Teiste võimaluste otsingud tõid Varrese ja tema pere Tartusse, möödunud sügisel alustas Karl Filipp kooliteed Tartu waldorfgümnaasiumis.
«Ma olen Tartuga väga rahul. See on kummaline, aga tajun siin samasugust energiat nagu Berliinis, kuigi ühes on 3,5 miljonit ja teises 100 000 elanikku. Mulle tundub, et inimesed on siin õnnelikud,» lausub ennast Veerikule sisse seadnud Varres ja lisab, et on ainuüksi kooli kaudu saanud täiesti uue sõpruskonna.
Tegeleb iseendaga
Samas rõhutab Varres, et ei tulnud Tartusse tulise sooviga integreeruda. «Tulin selleks, et olla tasakesi ja omaette. Isegi kui mul poleks siin linnas ühtegi sõpra ega tuttavat, oleksin ikkagi õnnelik. Mul on periood, kus pean tegelema iseendaga, aga ma olen tänulik, et tartlased on nii sõbralikud,» räägib värskelt Tartu loomemajanduskeskuses äriplaani kaitsnud Varres ning naudib saatuse poolt ettemängitud hetke.
Põnevamatest töödest on tal praegu käsil näiteks muusika Hardi Volmeri uuele Eesti ajaloost rääkivale mängufilmile «Elavad pildid» ning selle kuu lõpus peaks tulema esiettekandele Varrese kirjutatud pala tšellole ja fonogrammile.
Samuti ilmub aasta lõpus koostöös Liisi Koiksoniga heliplaat, mille muusika on Varrese sulest.
«Ma ei taha ennast lahterdada näitlejaks, heliloojaks või muusikakujundajaks. Mis sellest kasu on? Olen Ardo Ran Varres ja mul on väga erinevad huvid. Mind huvitab teater ja muusika ning nendevaheline sümbioos. Ühtepidi on muusika minu needus, aga teistpidi olen ma väga õnnelik,» naerab Varres ega välista isegi seda, et võiks kunagi veel näitlejana leiba teenida. Või hoopis fotograafina ... «Never say never.»
CV
• Sündinud 19.3.1974.
• Tallinna muusikakeskkooli klarneti eriala 1992.
• Eesti Muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool 1996.
• Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrikraad kompositsiooni erialal 2011.
• 1996–2001 töötas näitlejana Rakvere teatris, 2001–2003 Eesti Draamateatris.
• 2003–2011 Eesti Draamateatri muusikajuht.
• 2011–… vabakutseline.
• On kujundanud üle kahekümne lavastuse, kirjutanud muusikat kaheksale filmile, samuti telesaadetele ja -seriaalidele ning kuuldemängudele. 2010 sai teatriliidu tantsulavastuse eripreemia Vanemuise lavastuse «Kevade» muusikalise kujunduse eest.