Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: Supilinna kaabakad ja kääbikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: TPM

Käisin eile jälle Herne tänaval. Üleeile käisin ka. Maja number 45 on päris kena, ilusam kui mõnigi maja Supilinnas. Olen seda maja vaatamas käinud õige mitu korda, kirjutanud sellest, et maja mõõdud ei vasta lubatule, linna ettekirjutus ehitus peatada on mõjuta jäänud, ja ka sellest, et arendaja peab krundile kehtestatud planeeringut ebamõistlikuks ning kõrvaltvaatajatele jääb arusaamatuks, miks tühise lisameetri pärast kiusu aetakse.

Tartu Postimehe lugeja teab juba kevadest saadik, et niisugust maja ei tohiks Supilinnas olla. Tartu linnaametnikud ei ole lehelugejast vähem informeeritud, kuid ometi see maja kerkis jõudsalt.

«Kaabakad,» võis ju mõni ametnik mõelda Herne 45 maja ehitaja Gert Roosaare tüüpi arendajatest. Kuid sellel on niisama vähe mõju kui senistel ettekirjutustel (tükki neli) ehitus peatada ja ühel 1300 euro suurusel väärteotrahvil, mis tehti viimaks augusti alguses.

Roosaar on suutnud kevade ja suvega anda signaali, et linnavalitsusel ei ole ehitusasjade korraldamisel võimu ja linnapea on nagu topis – tool on täidetud, aga ta ei tee midagi. Võib oletada, et arendaja arrogants oli linnavõimule ootamatu, aga linnavalitsusele saab etteheiteid teha küll.

Märtsi lõpust septembri alguseni on päris pikk aeg. Kahtlemata on tegutsemine olnud aeglane ja vähemõjus. Üksikametnikud on tööd teinud, nõu on peetud, kuid tõhusat lahendit pole olnud ja linna sõnum on ebalev või isegi arendajat julgustav.

Meenutagem või juulis linnavalitsuse istungil protokollitud seisukohti, kust muu hulgas on lugeda, et selline maja sobib Supilinna miljöösse ja üks viis maja seadustada oleks detailplaneeringu muutmine.

Kui hoobasid pidurdamatu ehitaja mõjutamiseks ei piisa, võiks linnavalitsus teha vähemalt ettepaneku seadustada karmimad sanktsioonid. Või hoopis vastupidi: teha ettepanek sätestada, et igal omanikul on oma krundil ehitamine piiranguteta. Kunstiakadeemia oleks sellest igal juhul võitnud.

«Kiuslikud kääbikud,» võib mõni arvata planeeringusätete ranget järgimist nõudvatest supilinlastest. Ometigi on kohatu kasutada argumenti, et uus maja on parem sel kohal asunud majavarest. Küllap olnuks parem ka planeeringus lubatud mõõtmetele vastanud maja.

Aga võib-olla on planeeringus nõuetega üle pingutatud? Kui suurem maja näib ka sobivat, miks siis kohe suuremat ei lubatud? Veelgi enam, miks eeldati, et maja vundament peab jääma allapoole tänavapinda?

Aga küsida tuleb ka seda, miks arendaja ei kiirustanud ebamõistlikku planeeringut muutma ja kas teda pole julgustanud oma tarkuse järgi ehitama linnavõimu komme varemgi detailplaneeringu rikkumisi sallida. Meenutaks mõnda silmapaistvaimat. Näiteks kaubamaja metsviinapuuistandus on kompromiss lubatud kõrgust ületavate tehnoseadmekastide pärast ja Tigutorn sai linnavõimu heakskiidul pea 20 meetrit kõrgem, kui detailplaneering lubas.

Herne maja ehitamise peatas lõpuks volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni jäik seisukoht, et seda maja planeeringumuudatusega seadustama ei hakata. Sisuliselt tähendas see ähvardust maja lammutada määral, mis võimaldaks selle õigesse mõõtu viia. Minul on küll ilusast majast ja raisus tööst kahju. Kuid eks ole tööd tehtud ka detailplaneeringuga, mille koostamisel kaasarääkimine on kohaliku kogukonna võimalus oma naabrust kujundada. Praegu on ühel kaalukausil ilus illegaalne maja, teisel linnavõimu ja kodanikuühiskonna tõsiseltvõetavus.

Tagasi üles