Mänguverega mängija kinkis pärisverd

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veri voolab veenist verekotti viis-kuus minutit.
Veri voolab veenist verekotti viis-kuus minutit. Foto: Margus Ansu

Emajõe Suveteater küsis «Viimase Dracula» etenduseks Tartu verekeskuselt plastist verekotte. Vastu sai keskus pool tosinat teatri priipääset doonoreile ning 450 milliliitrit näitleja Jaanika Tammaru B-positiivset verd.

Doonoriks tõukas näitlejanna asjaolude kokkulangemine: kliinikumi verekeskuse verepõud, viimasega kaasnenud ajakirjanduslik huvi ja mõistagi otsesed vihjed vereloovutusele Mart Kivastiku teatritükis, kus Tammaru mängib alaliselt tilguti küljes rippuva professori Dra assistenti.

«Vereimemist laval ei näe, aga veri on kogu aeg kohal ja pidevalt õhus küsimus, kust see tuleb,» paotas Tammaru tänaseks kaks korda mängitud «Viimase Dracula» eesriiet. «Mina käin professorile verd juurde toomas, aga kas ka andmas, see jääb pealtvaatajate oletada.»

Harjumus minestada

Päev enne esietendust veereb lisaks Jaanika Tammarule verekeskuse teed teinegi näitleja, Karl Edgar Tammi. Kivastiku tükis peab tema kehastama agarat tudengit, kes sehkendab ülikooli kõrvalt nii advokaadibüroos kui parteitööl.

«Mul on sellised kogemused, et kui on tulnud arsti juures veeniverd anda, on mul pea alati pilt taskusse läinud,» avaldab Tammi. Tähendab, näitleja läheb verekeskusse teadlikult pilti tasku panema!?

«Ei-ei. Väike kartus on, aga ma tunnen, et tahan seda teha. Eks paista.» Tammi näolt õhkub muretus ja täiesti normaalne jume.

«Kerge ärevus on ikka,» tunnistab täienduseks enda kohta Tammaru.
Mõlemad on doonorlusele varem mõelnud, kuid alati jätnud tegemata otsustava viimase sammu.
«Üks tuttav riputas Face­­booki teate, et praegu on verekeskusel verd väga vaja ja et ta ise käis just andmas,» kirjeldab näitlejapiiga. «Küsisin endalt: aga miks ma pole seni ise käinud? Ega ei osanudki hästi vastata.»

Pilk pigem mujale

Verekeskuse registratuuris võtab esmased doonorid letti ülilahke klienditeenindaja Sirje Saar. Isikuandmete kirjapanek võtab mõne minuti, järgneb terviseküsimustiku täitmine tuliuutes nummerdatud arvutiboksides.

«Oi, ma ei küsinud, kas te söönud olete!» turgatab Saarel. Mõlemad on ja Saar jääb rahule.
«Kõige ootamatum oli küsimus, kas minu suguvõsas on esinenud hullulehmatõbe,» on Tammaru pärast küsimustiku täitmist sutsu elevil.

Veregrupi ja hemoglobiinitaseme määramiseks teeb verekeskuse õde nii Tammi kui Tammaru nimetamatsi tillukese augu. Augu otsa ilmub verepisar. Õde püüab pisara spetsiaalsesse läbipaistvasse kapslisse ja pistab punasesse kriidikarbi suurusse aparaati. Hemoglobiin on mõlemal normis.

Veregrupp määratakse tillukestes vannikestes selle järgi, kas veri läheb spetsiaalsesse reagenti tilgutades tükki või mitte.

«Mulle ei meeldi seda vaadata,» pöörab Tammaru pea ära. Tammi seevastu jälgib oma sõrme ümber toimuvat huviga. Valust kõnelda peavad mõlemad naeruväärseks.

«See on ju nii pisike torge! Ammu möödas, kui arugi saad, et midagi oli,» sõnab Tammaru.
Doonoritoolis lebaskledes kirjeldab Tammaru oma tundeid «kergest teadmatusest tingitud põnevuse ja ootusärevusena». Õde hakkab otsima veeni, kuid peab juba naha all olevat nõela mitu korda tagasi tõmbama, sest veen otsustab end osavalt varjata.

Doonor ei jäta jonni

Viimaks õde loobub, tõmbab nõela vasakust käsivarrest välja. Tammaru ei loobu, vahetab tooli ja ajab õieli parema käe. Nüüd kulgeb kõik viperuseta. Õde vihjab, et teda segasid esmalt fotoaparaadi plõksimine ja välklambi sähvimine.

Umbes viie minuti pärast ongi protseduur läbi. Tammaru joob veel pikali jäädes 200 grammi mahla ning küsib siis endale registratuuri kingiletist vahvlit ja šokolaadi.

Karl Edgar Tammi on vereandmisruumi astudes veidi heitunud. Vererõhku mõõtnud ja lisaküsimusi esitanud õe juures selgus, et regulaarselt manustatavad allergiaravimid teevad tema vere teistele manustamiseks kõlbmatuks.

«Konsulteerin allergoloogiga. Kui ta ütleb, et võin vahepeal rohtudega pausi teha, ootab verekeskus mind tagasi. Usun, et tulen kindlasti uuesti,» räägib noormees.

Tammaru istub registratuuri nahktoolil, sööb šokolaadi ja pakub teistele. Tunne olevat nagu ikka.
«Ainus, mis on praegu teistmoodi – sõrmeotsad on natuke külmad,» räägib ta. «Aga torkamine on suva. Mis see siis on, sul on sekundike ebamugav! Pisikeseks ebameeldivuseks saad ju end ette valmistada, kui endale seletad, et võid päästa kellegi elu.»

Viie minuti pärast on Tamm­aru sõrmed taas soojad. Ta on ära joonud topsi teed, tunneb õrna peapööritust, aga asutab kolleegi saatel siiski minema. Pooleteise tunni pärast on tal «Viimase Dracula» proov, viie tunni pärast kontrolletendus.

Üht-teist on teistmoodi

Neli tundi pärast vereandmist tunneb Tammaru end «liiga kergelt või hõredalt» ning sööb korraliku lõuna. «Mulle tundus, et hakkasin aeglasemalt rääkima, kergelt käis pea ringi. Aga kontrolletendusel polnud probleemi. Jõin usinalt vett, ei tõmmelnud asjata ringi, pigem kasutasin võimalust istuda,» kirjeldab ta 20 tundi hiljem.

Verekeskusest kummalegi käsivarrele jäänud veenisidemed kasutas Tammaru ära oma teatrikostüümi täiendusena.

«Lähen veel verd andma ja kutsun kellegi kaasa ka,» lubab ta nii endale kui verekeskusele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles