Supilinnas vänderdav romantiline Lepiku tänav on pooleldi nagu kuumaastik, kus jalakäijatel ja autojuhtidel tuleb manööverdada kraatrite vahel. Kiiret ja põhjalikku abi sealsetel inimestel kahjuks veel loota pole.
Lepiku tänav ootab rikkamat aega
«Muudkui hüppame august auku, kusagil pole sõita,» pahandas Lepiku tänava alguses elav pensionär Aina Kippasto. «Siin ei saa enam kõndida kah, kõnniteid meil ju pole, sopa seest ei ole kuhugi astuda. Nagu Kroonuaia tänavast sisse keerad, nii aukudesse satud.»
Enne lume tulekut luges Aina Kippasto oma kodutänava esimeses pooles olevad augud üle ja sai neid kokku 34.
Mõned neist, näiteks Lepiku 4 maja ees, on üsna sügavad ja suuremad kui kanalisatsioonikaevu kaas.
Mitmekesine uulits
Peale songermaa teeb Aina Kippasto meele kurvaks see, et umbes poolteist kuud tagasi veeti Lepiku tänava tagumisse poolde ilus peenike killustik, mida tänava esimesse otsa millegipärast ei toodud.
«Helistasime mitu korda linnamajanduse osakonda, aga keegi ei tea midagi,» ohkas Aina Kippasto. «Mul süda valutab, sest Supilinna teistel tänavatel on ikka midagi tehtud, aga meil mitte midagi.»
Lepiku tänava tagumine ots oli rohkem käest ära kui esimene pool ja sellepärast veeti sinna eelmise aasta lõpus killustikku, selgitas Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna teedeteenistuse spetsialist Mart Sootla.
Tänava esimest otsa on pinnatud freesitud asfaldipuruga ja sellepärast ei saa sinna killustikku vedada. «Lepiku tänaval oli vanasti munakivi, mida on veel alles,» märkis Mart Sootla. «Sellepärast ei püsi seal uus pinnas peal.»
«Lepiku tänav sai Supilinna esimese uulitsana asfaldi,» rääkis Tartu Postimehe sinna sõidutanud taksojuht, kes ei soovinud oma nime lehes avaldada. «See oli 1960. aastate alguses. Olin laps, elasin Tähtvere tänavas ja kui Lepiku tänavasse asfalt pandi, käisime seal poistega sõitmas. Ega see tänav muidu oleks asfalti saanud, aga toona elas seal kindral, Tartu lennuväe ülem.»
Püsiv ajutine lahendus
Supilinna esimene asfalt on ligi 400 meetri pikkuselt Lepiku tänavalt kadunud, nagu oleks lehm sabaga löönud, ning pole lootustki, et see sinna uuesti pannakse, koligu sinna või mitu kindralit. «Lepiku tänav on miljööväärtusega koht, kuhu sobiks kõige paremini klompkivi, aga see on kallis ettevõtmine,» ütles Mart Sootla.
Muinsuskaitse ja Supilinna selts soovivad, et seal taastataks munakivitänav, aga see on ülikallis töö. Pealegi pole seal sademeveetrassi ja kõnniteid, nii et probleeme jätkub. «Esinduslikku välimust Lepiku tänavale praegu küll ei paista,» märkis Sootla. «Käin seal ära ja uurin, mis teha annab. Püüan leida asfaldipuru, et saaks kevadel, kui teetööd algavad, seal augud ära täita.»