Tartu sünnitusmaja lood

Naistekliiniku labori uksel on vaimude peletamiseks ruunimärk. Foto: Sille Annuk

1. LUGU

Ämmaemandaid aitab energiapall

Öeldakse, et ämmaemand saab iga lapse sünniga kaasa kingituse, mida ta ei tohi kurjasti kasutada. See on esimesel pilgul üks tabamata asi, aga ämmaemandad teavad, millest jutt. Muidu nad ei jaksaks töötada.

Ütleme, et see kingitus on energiapall.

Siin pildil on ämmaemandad, kes ühel juhuslikul päeval, mil ajakirjanik Toomemäe naistekliinikust veel viimaseid lugusid otsis, tööl olid ja koos ühe vaba hetke leidsid.

Lusikad diivani all

Naised räägivad, et kui kiirel tööajal puhketoas mõni kohvitassikõrvane lusikas maha kukub, siis ei tõsta seda enne vahetuse lõppu keegi üles. Kiirel ajal pole selleks muidugi aega ka, aga sisimas nõiuvad ämmaemandad niisuguse käitumisega seda, et ühekorraga liiga palju sünnitajaid ees ei oleks. Diivani all, millel nad istuvad, on nende sõnul väga palju lusikaid.

Sellesama puhketoa seinal on tahvel, kus on kirjas sünnitustubades parasjagu viibivate naiste nimed. Kui viimane naine sünnitustoas maha saab ja uut naist veel pole, siis ei kustutata tahvlit seda viimast nime ära. See jääb seemneks.

Ämmaemand on niisugune naine, kes öösiti vahel ikka võpatades üles ärkab ja hõikab: «Kohe tulen!» Ka siis, kui ta on parasjagu kodus teki all ja oma mehe kõrval.

Ämmaemanda kõrvakuulmine on muide super. Ta mõistab tuhudes naise hääle järgi hinnata, kui mitu sentimeetrit võib emakakael juba olla avanenud.

Algul naine lihtsalt hingab. Hingab ja hingab. Siis hakkab vigisema ja tõstab vahetevahel häält. Siis annab häält juurde. Ja siis läheb pressimiseks lahti – see on karu hääl!

Ämmaemand vaatab tööle minnes taevasse ja ennustab ilma järgi endale tööd. Kui on müristanud, siis on müristanud naistel kindlasti veed lahti. Kui on hakanud ootamatult tuiskama või näib, et läheb sulale, on naised jälle oma pakitsevate kandamitega trobikonniti platsis. Kui on täiskuu...

Nelja päeva pärast, 16. detsembri hommikul kella 9-st alates ükski tulevane ema enam Toomemäele sünnitama ei lähe, läheb Maarjamõisa moodsasse linnakusse.

17. detsember 2008 on plaanide järgi aga veel niisugune päev, mil sünnitusjärgsetest palatitest lastakse koju viimased Toomel sünnitanud naised. Päris viimased!

Viimased lehvitused

«Ma usun, et ööämmaemandatel on siis küll silmad märjad ning neil naistel vististi ka,» arvab vanemämmaemand Pille Teesalu. «Küllap saadavad nad need naised lausa kättpidi välisukse juurde ja lehvitavad veel õueski järele.»

Aga ämmaemandaile kingituseks antud energiapallid põtkivad veel kaua Toomemäe sünnitustubade kõrgete võlvide all ja muudkui imestavad, mis küll juhtus.

2. LUGU

Ema tuli Toomele ja tõi lapse tagasi

Lastearst Alma Kadastik on Toomemäel naistekliinikus töötanud 1951.–1966. aastani. Töö vastsündinute osakonna juhatajana oli tema sõnul raske ja väga pingeline.

«Kvalifitseeritud personali leida oli keeruline, ja süda valutas iga kord, kui õhtul töölt koju läksin,» meenutab ta. «Ikka vaatasin, kes õdedest sel ööl valvesse jääb. Mõni kippus ju õhtul kangesti Toomel jalutama ja siis ei olnud kedagi lastetoas beebide nuttu vaigistamas.»

Alma Kadastik peab end halvaks ülemuseks. Selles mõttes, et kui ebameeldivusi oli, võttis ta neid väga südamesse. Talle ei meeldinud kritiseerida ega pahasti öelda. Aeg oli aga lihtsalt raske, kõigest nappis. Ette tuli ka eluliselt väga keerulisi olukordi.

«Ühel päeval näen, et seesama naine, kelle me paar päeva tagasi oma lapsega õnnelikult koju saatsime, seisab Toome kliiniku peauksel,» meenutab Alma Kadastik. «Hakkasin muretsema, et nüüd peab küll lapse tervisega midagi halvasti olema, miks see naine seal uksel muidu seisab.»

Selgus aga, et lapseohtu ema oli tulnud oma last tagasi tooma. Öelnud, et ta ikka ei taha seda last. Nutab öösiti palju, ei lase magada.

Asjad kujunenudki nii, et ema andis oma lapse lastekodusse.

«Ja kui mul nüüd õigesti meeles on, siis sai see laps kasulapseks ühte mulle tuttava ja väga tubli arsti perre, kes väga last igatses ja minu käest maad uuris. Nii et sellel lool on hea lõpp.»

Alma Kadastik mäletab, et tema ajal leidis Toomel aset Eesti esimene vastsündinu verevahetuse operatsioon.

Selle protseduuriga sai edaspidi aidata paljusid lapsi. Alma Kadastik mäletab, kuidas nad sanitaarlennukiga sõitsid üle Eesti teiste niisuguses seisundis laste juurde, kel oli oma emaga verekonflikt ja kes verevahetusoperatsiooni vajasid.

3. LUGU

Sünd frakis professori juuresolekul

Mina ei ole muidugi arusaadaval põhjusel ise sünnitanud, samuti pole erilisi mälestusi oma Toomel sündinud poegade sünniga seonduvast. Küll on aga emalt kuuldud lugu hoopis minu enda sünniga seotud. Olen sündinud 1936. aastal.

Minu sünnieelne asend emaihus olnud küllaltki dramaatiline – tuharseis ja lisaks veel nabanöör ümber kaela. Sellega seoses teatanud tollane naistekliiniku juhataja, baltisakslasest ülikooli günekoloogiaprofessor (nime olen unustanud), et soovib kindlasti isiklikult minu sünnituse juures viibida.

Ema oli haiglasse toodud igaks juhuks juba paar päeva enne oodatavat sünnituspäeva. Mina aga polevat ilmaletulekuga kiirustanud ja nii kõndinudki ema sünnituse ootel enam kui nädalapäevad Toomemäel ringi. Teda visiteerimas käiv professor oli juba närviliseks muutunud.

«Ma kardan, et see sell venitab oma ilmaletulekuga minu 70 aasta juubeli õhtuni, 29. augustini,» lausunud ta.

Ja nii see läinudki. Sündisin nimetatud päeva õhtul kella kümne paiku peolauast ära kutsutud ja kitli all frakki kandva professori juuresolekul.

Professor oli pidanud seda vägagi märgiliseks ja lugenud mulle tervituskõne, milles avaldanud lootust, et sellest poisist saab tulevikus tema järglane – naistekliiniku juhataja. Nii see kahjuks või õnneks siiski ei läinud.

Andres Jaeger,
Tartu Ülikooli matemaatik-informaatik

4. LUGU

Heal sõnal oli kulla kaal

Mehele läksin 28-selt ja soovisin kohe lapsi saada. Aga rasedus katkes. Sain teada, et olen negatiivse, mees aga positiivse veregrupiga. Katkemise põhjust ei uuritud, kuid teatud aja jooksul uuesti rasestuda ei soovitatud.

Siis tulime elama Tartu rajooni. Algasid käigud Toomele. Peale kolmandat katkemist sattusin uuringutele.

Arste ja õdesid oli mitmesuguseid. Heal sõnal oli kulla kaal. Mulle tehti väga valurikkaid protseduure.

Sain arstide juttudest aru, et emakaröntgenit võib korrata pärast poole aasta möödumist. Minu ülesvõte oli seletamatutel põhjustel kaduma läinud ning uus tehti juba vähem kui kahe kuu pärast.

Eal ei lähe meelest ühe arsti sõnad pärast üht järjekordset uuringut: «Kui teil õnnestub nüüd mingisugune laps kätte saada, on hea. Kui ei, peate minema naabrimehe juurde…»
See oli üks mu elu kurvemaid päevi.

Naabrimehe juurde ma ei läinud. Sattusin hoopis toredate arstide juurde. Polikliinikus oli selleks dr Kadri Kaueri (nüüd on tal ilmselt teine nimi) ja haiglas dr Mirjam Dmitrijeva.

Dr Dmitrijeva oli nagu päikesepaiste ja lootusekiir. Kuu-poolteist kodus ja jälle haiglasse. Ja lõpuks raseduspatoloogia osakonda. Mu kannikad ja käsivarred olid süstimisest ära torgitud.

Aga 22. septembril 1984 sündis tütar, Kadri.

Dr Dmitrijevat käisime koos tütrega kord aastas Toomel ikka külastamas. Päris mitmel aastal. Aprillis, sest siis on tohtri sünnipäev. Neid kohtumisi mäletab ka mu tütar ja ilmselt sellepärast ta mulle selle üleskutse tekstigi saatis. Tänulikkus on ilus tunne!

Maaja Kalle,
käsitööõpetaja Põlvast

5. LUGU

Talu parima hobusega Toomele

Kevadel 1940 oli minu ema Anni Saar-Narits Kanepi maanaistele käsitöökursusi andmas. Ema oli kaasa võtnud materjale, et beebile pärast kursusepäeva lõppu õmmelda särk ja müts, heegeldada sussid, kududa kampsun ja pikad püksid.

Korraga tundis ema, et miski surub nagu kogu aeg põiele ja peab jälle WC-sse minema. Minu sõtse, Linda Kesa-Saar, tollal 17-aastane, märkas, et emal on midagi viga. Küsis kohe: «Milles on asi?»

Kui ta vastuse sai, ütles: «Siis tuleb ju laps!», ja jooksis tallu teadet viima. Mu tulevane ristiisa lell Leo Saar olevat öelnud: «Talu parim hobune ette!»

Nii algas sõit Kärknast Amme jõe äärest Emajõele ja mööda seda Tartusse. Jänese silla all oli emale löönud selline valu kõhtu, nii et kui ta jalad välja sirutas, olevat reel kresla tagant ära kukkunud. Minu isa Paul Saar oli jooksnud kreslale järele. Lõpuks jõudsid nad Tartusse Toomemäele sünnitusmaja ette, mille paremal pool ust haigla seinal seisis ühe jala peal punase noka ja punaste jalgadega toonekurg. Ka pärast sõda oli see toonekurg seal ikka seismas.

Nagu isa sünnitusmaja ukse lahti tegi, oli personal kohe abis. Kiiresti olevat ema viidud vastuvõtutuppa, kuid sealt kiiresti-kiiresti sünnituspalati. Ema olevat veel küsinud, et milles asi. Ja talle vastatud, et lapse pea juba paistab. Nii ma 31. märtsil 1940. aastal kell 20.20 ilmavalgust nägin!

Malle Ranne,
spordimuuseumi teadur

6. LUGU

Reeglid

Meie peres on Toomemäel sündinud minu ema (1953), mina (1977), minu õde (1992) ja minu tütar (2000).

Ema ja minu sündimise ajal oli sünnitusmaja sama kinnine asutus nagu vangla. Minu isa aga laenas tuttavalt arstilt valge kitli. Pani rohkelt pastakaid rinnataskusse ja mingil moel ta ennast sünnitusmajja smuugeldas. Ema pidi ära minestama, kui isa palatisse ilmus.

Õe sündimise ajal sai majja sisse ja koridoris võis juttu ajada ja lilligi viia.

Minu tütre sündimise ajal jooksis aga tulevane isa otse tänavalt sünnitustuppa, et tähtsaks hetkeks kohale jõuda.

Reet Käärik,
linnaametnik

7. LUGU

Isa fotokaga korstna otsas

Üritasin võimalikult varakult oma Toomel sündinud lastest pilte teha. Et tollal majja võõraid sisse ei lastud, siis istusingi lapse toitmise ajaks fotoaparaadiga katlamaja korstna otsas maja sisehoovis.

Esimese tütre puhul olid palati aknad teisel korrusel just sinnapoole ja nii sain läbi klaasi oma pildi kätte, kui naine lapse akna peale näha tõi. Teise lapsega oli palat vana anatoomikumi poole ja pilt on tehtud juurdeehitise katuseservalt ning siis veidi pikema objektiiviga.

Esimene laps ei tahtnud süüa sel ajal, kui haigla arvas, et ta peaks, ja magas sügavalt. Sel ajal, kui ta süüa tahtis, ei olnud aga söömine ette nähtud ja last sööma ei toodud. Näomask anti emale kohustuslikus korras.

Teise lapsega enam näomaske nõnda kohustuslikus korras ei nõutud. Küll aga tahtis teine söögiajal süüa ja oli ilmselgelt pahane, et teda toitmise asemel akna peale upitatakse.

Tõnu Oja,
Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor

8. LUGU

Üks arst hoidis mu kätt

Esimest korda puutusin Tartu naistekliinikuga kokku siis, kui mind noortenõuandlast geneetiku juurde looteveeuuringule saadeti.

Kohutavalt kartsin seda nõela ja valu. Kui voodile heitsin ja õde hakkas mu kõhtu puhastama, siis oli hirm väga suur.

Dr Aivar Ehrenberg tegi seda protseduuri ning seal kõrval olnud isikutest üks arst hoidis mu kätt ja lohutas, et mu mõtted mujale läheksid. See tõesti aitas.

Mõne aja pärast saadeti mind sünnieelsesse osakonda, kuna oli oht, et lapsed tahavad sündida väga vara, 20. nädala paiku (ootasin kaksikuid).

Seal tundsin samuti, kuidas inimesed hoolivad ja aitavad. Tänu ühele ämmaemandale sain haigla seinte vahelt väljas käia, Toomemäel jalutamas, kuna mul see seis ikka nii hull ei olnud, kui alguses arvati.

Kadri Jõks,
lastega kodus

9. LUGU

Ämmaemandate Lille ja Minni lilled ja õied

Ämmaemandate Lille Rikase ja Elmiina Varblasega kohtun Toome naistekliiniku täpilise kiviparketiga fuajees.

Lille Rikas asetab käe kulunud trepikäsipuule ja vaatab astmeid. «Oi, see trepp, see trepp – teate, ma olen sel trepil sünnituse vastu võtnud,» sõnab ta.

Vanasti ju lifte ei olnud. Ja rasedad naised on alati rasked olnud. Ämmaemandad on naisi sünnitustoast operatsioonituppa raamiga küll ja küll kandnud. Ikka mööda treppe, üles ja alla.

Lille Rikas ehk Lille tuli Toome naistekliinikusse tööle 1946. aastal, Elmiina Varblane ehk Minni 1961. aastal. Mõlemad naised töötasid seal veel 1990. aastatel.

Naistearst Kadri Matt tuleb trepist vutt-vutt-vutt alla, tunneb Lille ja Minni kaugelt ära ja tervitab kallistusega.

«Need ämmaemandad siin õpetasid ju meid, noori arste, välja,» ütleb ta mulle. «Kui vahel väga rasked ööd olid, siis nemad hoidsid meid. Ütlesid ikka – tohter, teie minge puhake ja pikutage natuke, küll me siis kutsume, kui õige aeg on.»

Tere, väimeespoeg!

Kui Lille alles ämmaemandaks õppis ja sünnitustoas oma praksist tegi, küsinud arst ükskord otsustavalt, kui jälle üks korduvsünnitaja oli palatisse toodud: «Noh, lilled ja õied! Kesse võtab selle lapse vastu nüüd?»

Lille sai kohe aru, kellega räägitakse, ja ütles, et tema võtab. Sündis poiss. Too poiss ja ema jäid Lillele hästi meelde – tema esimesed ju. Lapsele pandi nimeks Enn. Läks mööda üle paarikümne aasta ja Ennust sai Lille tütrele mees.

Lillel endal on kaks tütart ja poeg – kõik Tartu Toomel ilmale toodud. Lille on ise ka Toomel ilmavalgust näinud. Ning kuus lapselast – nendegi vastuvõtmise juures on Lille alati olnud.
Minni sündis Peipsi taga Novoselje rajoonis.

«Mina olen kodus sündinud, mul on üks vend ja kolm õde – minu ema tõi meid kõiki kodus ilmale,» jutustab Minni. «Mäletan, et kui vend sündis, olin mina bronhiidiga kapi taga haigevoodis. Kuulsin kõiki neid häälitsusi pealt ja mõtlesin oma lapsearuga, et kassi piinatakse...»

Minni jätkab, et veel 1952. aastal, kui tema kooli lõpetas ja Kilingi-Nõmmele ämmaemandaks läks, sünnitasid Eestiski naised sagedasti kodus.

«Ma olen Pärnumaal kuuvalgel ühe sünnituse vastu võtnud. Ei olnud tolles majas ei elektrit ega lampi,» märgib ta.

Minnil endal on sündinud kaks poega, noorem paraku suri täiskasvanueas. Kui Minni minia aga sünnitama tuli, nõudnud ta sünnitustuppa ­ainult oma ämmaemandast ämma, ei kedagi teist.

Nii Lilli kui Minni on mõlemad lapsena ette kujutanud, et neist võiksid õed saada. Minni mäletab, et juba ta isa tabas selle ära, et tüdrukus midagi niisugust peitub.

«Isal olid sageli paised, ja keegi meie perest ei tahtnud teda ravitseda ja haavu puhastada, see oli minu töö,» meenutab Minni.

Lille mäletab, et tema tahtis saada kas õeks või näitlejaks. Tema isa oli teda aga hurjutanud, et mis õde tast saab, ta kardab ju verd.

Ei saanudki õde, sai hoopis ämmaemand ja ka verekartus kadus selle suure hakkamise ja tahtmise peale.

Mustlase hirm

Lillel ja Minnil on varrukast võtta muinasjutulisi lugusid. Lillel on tulnud laps vastu võtta sünnitusmaja ukse taga ja vastsündinu seejärel põlle sees süles majja kanda.

Minni on sünnituse vastu võtnud Toomel ühe pärna all, ja nii, et tal polnud muud abiks kui üks lutsutoru. See toru, millega lapse suud pärast sündi puhastatakse. Laps oligi tõmmanud endale lootevett kurku ja Minni imes siis kiirustades lapse suud selle toruga puhtaks, ja nii õnnetult, et tõmbas endalegi lootevett sisse. «Mitu-mitu päeva oli väga imelik maitse suus, mis ära ei tahtnud kaduda,» ütleb ta.

Lille teab lugu mustlasnaisest, kelle lapse ilmaletulekut sünnitustoas jälgis teise korruse kõrguselt puu otsast mustlane ise.

Mees valvanud, et tema last ümber ei vahetataks.

Lille oskab ka kuuldetoruga ära öelda, kas sünnib poiss või tüdruk.

«Noh, poisi toonid on rahulikumad ja aeglasemad, tüdrukul kiiremad,» seletab Lille ilma suurema edevuseta.

«Aga kus see kriips jookseb,» küsin.

«No see piir on... tunnetuslik!» vastab Lille.

10. LUGU

Doktor, siin te juba olite!

Ootasime teise lapse sündi. Esimene laps oli väga suur, tal tekkis sündides hapnikupuudus ja seejärel sünnitrauma.

Olime oma teise lapsega väga ärevil ja valvel. Nõudsime kohe Toomele jõudes lisaks toredale ämmaemandale ka arsti läbivaatust koos ultraheliga.

Öeldi, et arst saabub peagi. Ja tõesti poole tunni jooksul saabus arst – kena proua. Tutvustas ennast (jäägu nimi ütlemata) ja vaatas abikaasa läbi. Kõik oli OK.

Ootasime kabinetis rahulikult. Naisel tuhude vahed vähenesid, seega sünnitus lähenes.

Arsti visiidist oli möödas vahest 1,5 kuni 2 tundi, kui koputati uksele. Saabus arst! Seesama proua, tutvustas ennast uuesti! Ja alustas kõikide küsimuste ja protseduuride ettevalmistusega. Pesi käsi, otsis puhta räti.

Naise seisund ei olnud enam see. Ta ainult oigas. Mina olin vist tükk aega jahmunud, enne kui sain sõnad suust. Tsiteerides Eesti filmikunsti klassikuid, ütlesin: «Doktor, siin te juba olite!»

Arst ei üllatunudki, vabandas viisakalt. Pomises midagi ületundidest ja erapraksisest erakliinikus ja lahkus.

Meie tütrega oli aga kõik tõesti korras, ja nüüd me räägime seda lugu aeg-ajalt seltskonnas, kus ei viibi arste.

Andres Sarv,
Vanemuise valgusala juht

11. LUGU

Mina sündisin siin!

Mina sündisin siin, viitab lohakate tähtedega sinakas kiri kollase maja küljel. Nii mõnigi maja kannab uhkusega tahvlit, mis viitab, et teatud perioodil elas või töötas selles mõni tähtis nina, aga Toomemäe sünnitusmaja kollasele seinale ei mahuks need tahvlid kunagi ära.

Oluline on aga ju iga inimene, kes sünnib. Minu elus pole olnud ärevamat üheksat kuud, emotsionaalses mõttes raskemat haiglas veedetud nädalat ja sellele järgnenud pingutavamat 16 tundi kui oma tütrega kohtumist oodates. Ja siis – üksainus viimane ponnistus ning juba vingerdaski väike tegelane, libe kui kala, äsja minu ehk emaks saanu kõhul ning surus häälekalt torisedes oma väiksed teravad sõrmed mu pehmesse ihusse.

Toomemäe sünnitusmaja kohta liigub ringi igasuguseid jutte. Ainult tasulise ämmaemanda ja perepalatiga pidavat seal ära kannatama. Tegelikult oli ka neljakohalises ühispalatis targemate naiste valvsa pilgu all mõnus ja turvaline ning kõik töötajad igati abivalmid.

Sünnitusmaja ärakolimisega jääb aga maha midagi väga olulist – Toomemäe maja paljunäinud elutargad seinad. Kuigi ämmaemandad ja mu tugiisik olid igati toeks, sain sünnitusel kõige raskemal hetkel abi mõttest, et enne mind on tuhanded naised hakkama saanud ja just siinsamas, võibolla isegi päris samas ruumis või vähemalt lähedal on aastate eest samasuguse lahingu minuga kohtumiseks maha pidanud minugi ema.

Sellist kogemustepagasit annab Puusepa tänava ruumidel koguda.

Jaanika Meier,
Tartu Postimehe reporter

12. LUGU

Noored mehed sünnituslaual

Meie ema, Lia Üksi, töötas neljakümnendate alguses Toomemäel naistekliinikus ämmaemandana. Ta jutustas meile loo, mis juhtus 1941. kevadtalvel.

Naistekliinikus töötas noor arst Rein Laube, värskelt isaks saanud õnnelik abielumees, kelle kaunist naist ja harmoonilist pereelu kaastöötajad vargsi imetlesid.

Ühel õhtupoolikul tungisid kliinikusse punaarmeelased eesmärgiga arreteerida dr Laube ja veel üks meesarst, kelle nime olen kahjuks unustanud. Nad puistasid majas üsna hoolikalt ja süstemaatiliselt, nii et polnud erilist lootust end peita. Ämmaemandad siiski leidsid väljapääsu.

Nad panid oma tohtrid sünnitustuppa sünnituslaudadele, katsid nad linadega ja hetkel, kui sõdurid toa ukse avasid, olid ämmaemandad täies hoos «sünnituste» vastuvõtmisega.

Muidugi tuli sõduritel naiste alale tungimise eest kõva sõimu kuulata ja nii jäidki otsitavad leidmata.

Dr Rein Laube töötas sõja lõpuni Tartus, läks mobilisatsiooniga Saksamaale, kus sattus sõjavangi. Poola vangilaagrist viidi ta Siberisse, kus töötas laagrites arstina. Hiljem oli Lennart Meri saatja «Rohelises ookeanis», tuli elu lõpus Eestisse ja suri 1981. aastal kõrivähki praeguse rahvusraamatukogu alal asunud puulobudikus. Tema naine, poeg ja tütar pääsesid läände. Poeg Hannes Laube oli ameeriklaste Kuu-ekspeditsiooni ettevalmistusmeeskonna üks juhte.

Loo autor on toimetusele teada, kuid palus end jätta anonüümseks.

13. LUGU

Täpikalender

Minu poeg Markus Adams on sündinud Toomemäel. Imeilusal, veidi lumisel pühapäeval, 14. jaanuaril 2001. aastal. Mäletan seda rahu, mis Toomemäe akendest avanes. Sain väga suurt hingejõudu oma valutamise perioodil just aknast välja vaadates.

Üks superlahe asi on mu meelest see sündinud laste kalender sünnitusmaja seinal: sinine tähistamas poissi ja punane täpike tüdrukut.

Nägin seda kalendrit sünnitamisel esimest korda ja see oli minu jaoks selline soojust kiirgav. Pärast tegime veel lapsega pilti tema täpi juures.

Marju Adams,
Tartu Ülikooli töötaja

14. LUGU

Sünnitus pommide all

Sündisin Toomemäe sünnitusmajas 9. märtsil 1944. aastal. See oli Tallinna pommitamise päev. Ema jutu järgi pommitati neil päevil ka Tartut. Oli õudne aeg, sest kuhugi varjule minna polnud. Emad lastega olid palatites. Kuid kõik läks õnnelikult. Sünnitusmaja pihta ei saanud. Näitan seda maja alati oma lastele ja lapselastele, kui Tartus Toomel jalutamas käime. Kahju, et see auväärne maja suletakse, aga aeg nõuab oma.

Anti Viikna,
tehnikaülikooli professor

15. LUGU

Üsasisene mälu

Olen kõik oma kolm last sünnitanud Toomel. Viimane, tüdruk Pauline, sündis 1995. aastal 3. aprilli sombusel päeval. Tema sünnihetkel tuli päike vaid korraks pilve tagant välja.

Erakordne oli see, et mu kolleegid teatrist tulid mind õnnitlema erilisel viisil. Nad laulsid akna all laulu Dulcineast värskelt esietendunud muusikalist «Mees La Manchast», mille olin just paar kuud enne sünnitust Vanemuises lavale toonud. See kolleegide õnnitluse viis oli väga ilus ja suur üllatus mulle.

Pauline, kes mul oli kogu lavastusperioodi kõhus olnud, üllatas mind aga sellega, et ühel päeval, kui ta juba rääkida oskas, kuulis ta raadiost «Meest La Manchast» ja hõiskas: «Ma tean seda laulu!»

Tegelikult ta saigi seda laulu kuulda ainult korra, siis, kui ta sündis, sest hiljem ma olin temaga kodune ja teatris pole ta seda etendust kunagi näinud. Aga küllap kuulis ta seda muusikali palju kordi ka mu kõhus.

Mare Tommingas,
Vanemuise balletijuht

16. LUGU

Valvesanitari sigaret

Minu poeg Andres Sang sündis 22. detsembril 1977 kell 2.15 naistekliiniku keldrikorruse vastuvõturuumis ühe valvesanitari abiga.

Olin väga tänulik, et ta võttis paariks minutiks suitsu hammaste vahelt ära, kartsin kuuma tuhka. Väga-väga külma hämarat ruumi mäletan. Kõik sai korda. Nüüd jõulude ajal saab Andres Sang ise isaks.

Svetlana Sang,
Eesti Maaülikool

17. LUGU

Neljahäälne naistekliinik jääb

Naistearst Pille Soplep­man­nil läks ühel hommikul uni ära. Mis sest, et ta oli alles vastu hommikut magama pääsenud – uni läks ära ning tohtrile tundus, et ta on leidnud oma naistekliiniku segakoorile jõulupeo laulu sõnad.

Tänavu leiab jõulupidu aset Toomel, sest 19. detsembriks on kliinik moodsasse meditsiinilinnakusse ära kolinud ning maja päriselt tühi. See tuleb lõpupidu.

Neli meeshäält

Naistekliiniku segakoor ärkab ellu muidu igal sügisel enne jõule ja nii juba kuus aastat. Koor õpib igal aastal kolm-neli laulu selgeks, mis siis ilusasti neljahäälseina peol maha lauldakse ning hiljem ka plaadile mängitakse. Segakooril on juba neli plaati.

Lauljaid on kooris tosina jagu, neist meeshääli neli.

Mehed on dr Aivar Ehren­berg, hingehoidja Naatan Haamer ning ämmaemandad Evelin Gross ja Margit Luiga. Naistekliinikus, kus mehi paratamatult napib, võivad ju ämmaemandad Gross ja Luiga tenorit lauda küll.

Niisiis ärkas dr Pille Sop­lep­mann ühel hommikul üles ja tundis, et just Heli Läätse kuulsaks lauldud «Tsirkus» on see õige laul, millele naistekliiniku lõpupeoks omaloomingulisi sõnu seada.

«Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, Toome haigla on jäänd!» kõlas Pille peas. Ja edasi: «Lastest, vaaridest, armund paaridest sünd see mööda ei läe...» Seejärel kuulis ta vaimukõrvas, kuidas bassid tüsedat soolot laulavad: «Meis kõigis on veidi šamaani, ka siis, kui seda ei näe...»

Ja sealt ikka edasi: «Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, naistekliinik see jääb!»

Pille täitis laulu kõik kolm salmi originaalsõnadega, jutustades esimeses salmis sellest, kuidas ta lapsena isaga Toomel käis ja sealt oma väikevenna pambuna kätte sai.

Teises salmis sellest, kuidas ta ülikooli ajal Toomel praksises käis ja uuris, «mismoodi sünnib lapsuke, kel jalad-pepu ees, kuis keisrilõiget tehakse ja tange pannakse».

Ning lõpuks, kuidas nüüd lahkudes ka nukrust-kurvastust tuntakse, sest «...mis Siigur korda saatnud on, ei Karro vastu saa!».

Igal teisipäeval harjutab naistekliiniku segakoor oma laule. Dirigent Mariell Piispea istub klaveri taga ja muudkui parandab: «Ära siin kiirusta, siin tuleb suur hingamine!»

Ämmaemandad turtsatavad, sest see on üsna sarnane jutt sellega, mida nemad iga päev õpetavad, et tuleb õigesti ja õigel kohal hingata.

Vaheldus pingele

Naistearst Pille Soplepmann ütleb, et kui temal elus selliseid asju nagu see lauluproov poleks, ei jõuaks ta pingelistele ja sageli ülipikkadele tööpäevadele vastu panna. Ta usub, et teistel lauljatel on samamoodi.

Küsimuse peale, kas naistekliiniku segakoor ka uues majas alles jääb, vastab dr Sop­lep­mann, et kindlasti jääb.

18. LUGU

Ristimärkidega kabinet ja ruunidega labor

Günekoloogiaosakonna vanemõde Viive Kötsi-Ke­ko­rainen ei tee saladust sellest, et viis või kuus aastat tagasi suhtles ta oma neljanda korruse töökabinetis kummitusega. Suhtles – see tähendab püüdis käituda viisil, et mitte rahutut vaimu pahandada.

«Need olid koputused, konkreetsed ja teravad. Ma käisin isegi kõrvalruumis, et näha, kes seal on. Ei olnud kedagi,» räägib Viivi Kötsi-Keko-rainen.

Vanemõde ütleb, et mõnikord ta isegi kõnetas kummitust, paludes, et olgu too nüüd vaikne ja tasa, et keegi ei taha talle midagi halba. «Püüdsin igati heatahtlikult ta peale mõelda,» märgib vanemõde.

Üks hooldaja oli soovitanud mooniseemneid seinaäärtesse puistata ja nurkadesse ristimärke teha. Nii talitatudki. Viivi Kötsi-Kekorainen kutsus veel Naatan Haameri hingepalvet lugema, ja pärast kõiki neid toiminguid kummitus kadus.

Kolmandal vahekorrusel oleva laboratooriumi ukse kohal on ruunimärgid. Laboratooriumi töötajad Ruth Rei-maa, Anneli Aus ja Tiina Priimägi räägivad üksteise võidu imelikke juhtumeid, mida kuulates külmavärinad üle selja jooksevad.

Kord on nähtud neisse ruumidesse sisenemas inimest, keda seal ei ole. Tühjast kõrvaltoast on kuuldud katsutite lugemise klõbinaid ja tajutud õlgadega kellegi füüsilist kohalolekut.

Laboratooriumis on ebaloomulikku trajektoori pidi lennanud käärid, kedagi on öövalves jalgadest sikutatud ja aknal on nähtud päris inimese kõrval viipamas veel kedagi – meest, keda seal pole.

«Me ei ole hullud,» naerab Anneli Aus. «See on meie elu. Pärast ruunimärkide panemist on siin siiski natuke kergem olla olnud.»

Aga nüüd, just enne ärakolimist, tajuvad töötajad, et «nad» on jälle pisut rahutumad kui muidu.

«Nad vist muretsevad, mis neist nüüd saab,» ütleb Ruth Reimaa.

19. LUGU

Toomemäe tegelased romaanis

Sel nädalal näeb trükivalgust ilukirjanduslik teos «Murdunud keeristuules», mis on inspireeritud Toomemäe naistekliinikus töötanud inimeste eludest. Raamatu autorid on isa ja poeg Ain ja Ilmar Särg.

Ilmar Särg, Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloog, usub, et raamatu tegelasi pole keeruline ära tunda. Tema isa, nüüdseks juba manalameest Ain Särge mäletatakse Toome naistekliiniku günekoloogina hästi ning üks romaani peategelastest meenutab kindlasti teda.

Naised sünnitavad vees ja järil, püsti ja kükakil

• Esimesed isad, kes sünnituse juurde pääsesid, kandsid valgeid kitleid ja viibisid seal n-ö üliõpilase sildi all. Said tulla need mehed, kel oli ämmaemandate seas tuttavaid.
• Ametlikult said mehed sünnituse juurde 1994. või 1995. aastal ning pikka aega nõuti, et neil oleks enne tehtud kopsuröntgen, et mitte levitada võimalikku kopsutuberkuloosi.
• Sünnitusvann tuli Toomele 2002. aasta augustis. Esimene vettesünnitus oli 23. septembril 2002. aastal. Üldse on Toomel vette sündinud 268 last.
• Erinevaid sünnitusasendeid hakati laiemalt kasutama 1990. aasta alguses. Enne seda oli sundasend ainult voodis selili. Praegu sünnitab 15 protsenti naistest alternatiivasendeis, kas sünnitusjäril, käpuli, vees, püsti, külili, kükakil.
• Esimene perepalat sätiti Toomemäel sisse 1993., teine 1995. aastal. Praegu on majas 5 perepalatit.
• Platsentast tükikese küsimine ja selle iseenda ja lapse tervise nimel alla neelamine on naiste hulgas levima hakanud 2002. aastast.
• Esimene Kardioto­ko­graa­fia (KTG) aparaat tuli Toomele 1986. aastal, kuid siis kasutati seda väga harva. Laiem kasutus algas aastast 1992 või 1994. Praegu kasutatakse seda 99 protsendi sünnitajate puhul.
• 2006. aasta lõpust alates on Toomel kasutusel loote EKG-aparaat, mis on loote jälgimise viimane sõna. Praegu kasutatakse seda umbes 10 protsendi sünnitajate puhul, aga vaid konkreetsetel näidustustel. Eesmärk on vähendada keisrilõikeid.
• Esimene dr Andrei Sõritsa kunstviljastatud laps sündis Toomel 1996. aastal. Tänavustest viljastamistest võib dr Aivar Ehren­bergi kinnitusel sündida 100–150 last.
• Eilseks oli tänavusi Toomel sündinuid 2123.
• Ämmaemandaid on ööpäevas valves üle maja 8 või 9, neist sünnitustoas 4. Kokku on Toomemäelt ära kolimas 30 hooldajat, 2 sekretäri, 1 vanemõde, 14 õde, 68 ämmaemandat, ülemämmaemand, sisearst, hingehoidja, laborant, 26 günekoloogi ja
8 residenti.
• Ülikooli naistekliinik kolis Toomemäel majja, kus see seni asub, 1843. aastal. Naistekliinik kolib Toomelt ära Maarjamõisa
15.–19. detsembrini 2008.
Allikas: vanemämmaemand Pille Teesalu

Toomemäel on sündinud

Andrus Ansip, Trivimi Velliste, Mart Kadastik, Vahur Kalmre, Priit Pullerits, Teet Pullerits, Heivi Pullerits, Artur Kuus, Epp Alatalu, Ilona Drikkit, Ivar Drikkit, Raimu Hanson, Tiina Kama, Ülle Kama, Joonatan Kama, Jaanika Meier, Eliise Meier,

Urmas Siigur, Margus Ulst, Lille Rikas, Margit Luiga, Galina Vassiljeva, Tanel Jonas, Paavo Nõgene, Pauline Tommingas, Andres Sarv, Jaanika Sarv, Tõnis Sarv, Liisa Sarv, Liina Sarv, Marika Suurmets, Riho Suurmets, Siim Suurmets Linda Suurmets,

Evi Aotäht, Aivar Aotäht, Indrek Sell, Silver Sell, Liisa Sell, Ruth Soosaar, Heino Soosaar, Kaire Rannik, Kaido Soosaar, Karin Verret, Kristjan Verret, Kristo Rannik, Andreas Soosaar, Andres Sang, Indrek Heinloo,

Tiina Kruuse, Mihkel Kruuse, Kaarel Kruuse, Margus Hanson, Inga Kiudorf, Gea Kiudorf, Ken Kiudorf, Rein Haak, Indrek Haak, Annemai Haak, Liisa Ingver, Veljo Lamp, Ingrid Maiste, Triinu Lamp, Märten Lamp, Kaarel Visnapuu, Mihkel Visnapuu, Verni Loodmaa, Olev Raju, Juhan Voolaid, Reet Käärik, Mati Raamat,

Eva Õim, Reet Karise, Regina Karise, Martin Karise, Katrin Oja, Mari-Klara Oja, Kaarel Sahk, Ain Raal, Andres Jaeger, Peeter Maiste, Alar Maiste, Markus Adams, Annela Liivat, Eduard Feldbach, Tiiu Sild, Kadri Kalle, Anti Viikna, Meeme Põldme,

Raja Viira, Tiit Viira, Alo Viira, Betti Viira, Siim Viira,

Eva Maria Asari, Vello Aavik, Triin Soonsein, Maarja Värv, Merle Rosenthal, Paul Himma, Ave-Maria Sild, Kati Tolmoff, Kaie Voolaid, Kalle Voolaid, Juhan Voolaid, Henn Voolaid, Meelis Pai, Ene Linn, Heljo Pikhof,

Heleri Leppik, Malle Ranne, Anto Rau­kas, Trinity Liisa Lotta Kannus, Liina Linkberg-Müller, Imbi Kruuv, Kalju Orro, Aime Ruusalu, Kristel Schnur, Mihkel Schnur, Siim Kallisaar, Meriliis Kallisaar, Sten-Egert Kal­lisaar, Meigo Kallisaar, Karola Kal­lisaar, Ester Kallisaar, Ene Mölder, Annely Allik, Aivo Allik, Keili Süki­jai­nen, Merily Allik, Erkki Leego, Steven Leego,

Karel Keis, Malle Ranne, Kadri Pütsep, Kristo Kruus, Peep Reinart, Liis Vaikla, Kairit Mikkel, Evald Mikkel, Aapo Toomel, Anniki Toomel, Emma Marleen Raig,

Tiina Kukkes, Iiris Puusepp, Liisa Kukkes, Viljam Ilves, Markus Kukkes, Taie Kaasik, Arne Kaasik ja paljud, paljud teised

Allikas: kõik inimesed, kes oma Toomel sündimist uhkuseasjaks peavad ning kes märkasid üleskutset ja soovisid oma nime Tartu Postimehele selles kontekstis saata