Urmas Klaas: riigi teerulliga üle Emajõe Ateena?

Urmas Klaas Foto: Sille Annuk

Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse.

Tartu arengumudelis on kesksel kohal puhas looduskeskkond ning Emajõgi – see vaatab vastu kõigist linna  arengudokumentidest. Tartlased hindavad oma linna elukeskkonda väga kõrgelt. 

Emajõe ning Peipsi järve hea looduslik tervis on nii põhimõtteline küsimus, et selles ei ole võimalik teha kompromisse. Sellest on juhindunud siiani ka Eesti valitsus, kinnitades Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava, millega on võetud eesmärk saavutada aastaks 2027 Emajõe ja Peipsi järve hea seisund. 

Täpsustan, et Euroopa parlamendi ja nõukogu veepoliitika raamdirektiivi alusel oleks tulnud Emajõe ja Peipsi järve hea seisund saavutada tegelikult juba aastaks 2015, kuid sellist eesmärki ei ole senini õnnestunud saavutada. See viib meid olemusliku küsimuseni – kuidas aitab puidurafineerimistehase Emajõe äärde kavandamine ehk üüratu reostusallika lisandumine kaasa Emajõe ja Peipsi järve seisundi parandamisele? 

Keskkonnaohutut keemiatehast ei ole olemas. Ka kõikide keskkonnanormatiivide järgimise ja tehase rajamisel parima võimaliku tehnoloogia kasutamise korral kaasneb puidurafineerimistehase tegevusega kahjulik mõju keskkonnale. Siit jõuame paratamatu tõdemuseni: tehast on Emajõe äärde võimalik rajada vaid Emajõe ja Peipsi järve seisundi arvel ning Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavast tulenevaid eesmärke eirates. Ehk siis erandeid tehes. 

Kehtiv õigus iseenesest võimaldab erandit teha ja riik on seda õigust ka kasutanud, kuid praegusel juhul on isegi erandi kaalumine lubamatu. See toimuks meie kõigi arvel ühe ettevõtja erahuvides.

Riigi poolt on puidurafineerimistehase kavandamine käinud viisil, mis ei sobi euroopalikke demokraatlikke väärtusi kandvasse Eestisse. Meie riikluse 100. aastapäeval räägime neist väärtustest palju. Räägime. Kuid millest räägivad teod? 

Seekord on valitsus teinud sisulise eelvaliku ära juba enne eriplaneeringu koostamise algatamist muid võimalikke asukohti võrdlemata. Asukoha eelvalikul lähtuti eelkõige arendaja majandushuvidest, jättes tähelepanuta tehase ehitamisega kaasnevad muud mõjud.

Eesti valitsus on valinud puidurafineerimistehase kavandamise vahendiks riigi eriplaneeringu. Seda hoolimata asjaolust, et puidutööstus ei mahu nende planeerimisseaduses nimetatud valdkondade alla, kus seadusandja lubab riigi eriplaneeringut koostada. 

Valitsus on eriplaneeringut algatades käinud seadusandja esitatud reeglitega erakordselt loovalt ümber. 

Seadus peab riigi eriplaneeringu koostamist võimalikuks vaid teatud tegutsemisvaldkondades suure riikliku huvi korral. Praegusel juhul on huvide küsimust käsitletud vasturääkivalt. Valitsus on eriplaneeringu algatamisel suurt riiklikku huvi justkui möönnud, kuid jätnud põhjendamata, milles see siiski seisneb.

Teisalt on valitsus planeeringu algatamisega seoses viidanud hoopiski erahuvi realiseerimisele, millest lähtuvalt on peetud vajalikuks ja võimalikuks, et eriplaneeringu koostamist finantseeriks arendaja.

Puidurafineerimistehase rajamine ei saa planeerimisseaduse kontekstis olla samal ajal nii suure riikliku huvi kui ka erahuvi objekt.

Kui tegemist on suure riikliku huviga, peab planeerimisprotsessi läbipaistvuse ja aususe seisukohast eriplaneeringu koostamist finantseerima riik. Riigi korraldatavas planeerimismenetluses ei tohi investoril olla eriõigusi. 

Rahandusministeeriumi ja OÜ Est-For Invest vahel sõlmitud koostöökokkulepe paraku aga sellised õigused investorile annab. 

Oluline on peatuda ka eriplaneeringu koostamise finantseerimispõhimõtteid käsitleval seadusemuudatusel. Seaduseelnõu, millega loodi alus sellele, et riigi eriplaneeringu koostamist finantseerib investor, ei menetletud läbipaistvalt, kaasavalt ja kooskõlas hea õigusloome nõuetega. 

Seaduseelnõu menetlus viitab vaid arendaja huvides tegutsemisele. Kui huvitatud isik rahastab riigi eriplaneeringu tellimist ja mõjude hindamist, ei ole avalikud huvid ja erahuvid tasakaalus. Tekib küsimus, kas planeerimismenetlus tervikuna saab sellisel juhul olla läbipaistev, objektiivne ja arvestada kõiki asjakohaseid huve.

Ka riigikontrolör ja Eesti president on juhtinud tähelepanu, et huvitatud isikul ei tohi olla isegi näiliselt võimalik kallutada rahastamise kaudu planeeringu koostamist oma huvides. 

Tehast on Emajõe äärde võimalik rajada vaid Emajõe ja Peipsi järve seisundi arvel ning Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavast tulenevaid eesmärke eirates. Ehk siis erandeid tehes.

Riigi eriplaneeringu koostamise üks esimesi samme on teha eelvalik, et leida kavandatavale ehitisele sobivaim asukoht. Seadust arvestades tuleks sobivaima asukoha eelvalikuni jõuda pärast riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist.

Seekord on valitsus teinud sisulise eelvaliku ära juba enne eriplaneeringu koostamise algatamist muid võimalikke asukohti võrdlemata. Asukoha eelvalikul lähtuti eelkõige arendaja majandushuvidest, jättes tähelepanuta tehase ehitamisega kaasnevad muud mõjud. 

Olukorras, kus riigi eriplaneeringus kaalutakse vaid Emajõe-äärset piirkonda Tartu ja Viljandi maakonnas, kaob asukohtade võrdlemise mõte. Potentsiaalsed asukohad on teineteisele nii lähestikku, et erinevused majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnamõjude vahel on kokkuvõttes liiga väikesed.

Senine asjade käik paraku aus ja õiglane ei näi ja eriplaneeringu menetlus tuleb lõpetada.

Foto: Artur Kuusi illustratsioon