Soomlane kujutab eesti suurmeest vaoshoitult

Erkki Tuomioja, «Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus», Foto: Repro

Ehkki Jaan Tõnisson toodi meie rahvusteadvusse jõuliselt tagasi laulva revolutsiooni päevil, pole Eestis vahepeal leidunud kedagi, kes võtnuks tema üksikasjalikuma eluloo kirjutamise oma südameasjaks.

Seepärast tuleb ainult tervitada soome poliitiku ja literaadi, endise välisministri Erkki Tuomioja (sündinud 1946) soliidset soomekeelset biograafiat, mis on nüüd kiiduväärselt heas tõlkes ja mõneti parandatud kujul (Toomas Hiio reaaluste märkuste ja täpsustustega) ka eesti keeles ilmunud.

Jaan Tõnissoni esimene elulooraamat Eestis ilmus niisiis alles 70 aastat pärast suurmehe oletatavat surma mahalaskmise läbi suvel 1941. See on enam kui piisav ajaline distants Tõnissoni kui mastaapse poliitiku ja värvika isiksuse erapooletuks uurimiseks.

Objektiivne elukroonika

Jaan Tõnissoni ajalikku elukäiku kirjeldades on autor asjalik ja ülevaatlik, üksikasjus mitte küll just ülearu põhjalik. Sirje Olesk ütleb teose soomekeelset väljaannet arvustades koguni, et «Tõnissoni enda intrigeerivat isikut avab Tuomioja raamat tegelikult üsna vähe» (Keel ja Kirjandus 2011/1).

Tõepoolest, Tõnissoni elus on terve hulk dramaatilisi, põnevusromaani väärivaid episoode, näiteks armastuskolmnurk Tõnisson – Hilda Lõhmus – Tammsaare või siis isa töö jätkajana kiiret tõusuteed käinud Ilmar Tõnissoni mõrvamine oma abikaasa poolt 1939.

Tuomioja on selliste elupöörete valgustamisel minu meelest küll liigagi vaoshoitud, lisamata senistele käsitlustele kuigivõrd uut. Ka mõnda Tõnissoni lähemat kaasvõitlejat (Anton Jürgenstein, Peeter Põld, Karl August Hindrey) on mainitud üsna möödaminnes.

Kohatised põgusavõitu refereeringud aitavad küll jutujärge kiiresti ja sujuvalt edasi veeretada, avamata samas piisavalt just toimunu psühholoogilisi tagamaid. Tõsi küll, ka autor ise nendib: «Kuigi olen selles teoses püüdnud läbi töötada kogu Tõnissoni mahuka elutöö, on siiski selge, et see ei ole veel nii põhjalik biograafia, nagu kõnealune oleks ära teeninud» (lk 12).

Lapselaps vanaemast

Kuid Tuomioja oskab samas suurepäraselt avada Eesti sisepoliitika jõujooni ja ühtaegu näha Eestit maailmapoliitika avaras kontekstis. Siin on autor omas elemendis, ta puistab otsekui küllusesarvest kõikvõimalikke ajaloolisi paralleele ning esitab kaasakiskuvalt 20. sajandi ajalugu kuni 1940. aastate alguseni.

Ei puudu siin ka tugev isiklik moment: see ilmneb eriti siis, kui Tuomioja räägib oma vanaemast, eesti-soome kirjanikust Hella Wuolijoest, keda autori sõnul sidus Jaan Tõnissoniga «lähedane ja imetlev sõprus», pikaajaline «tähelepanuväärselt lähedane suhe».

Seejuures ei tasuks küll unustada, et vene luurejuht Pavel Sudoplatov on oma mälestustes nimetanud Wuolijoe «meie luure silmapaistvaks agendiks», kes muu hulgas aitas oluliselt kaasa N Liidu aatomispionaaži õnnestumisele («Erioperatsioonid», 2000, lk 278).

Algul veidi küsitava kõrvalliinina tunduv Tõnissoni ja Wuolijoe «kummaline sõprus» muutub aegamisi peaaegu et Tuomioja raamatu teljeks, mis autori vanaema kohatisele idealiseerimisele vaatamata näikse teosele lisavat omajagu pinget ja põnevust.

Jaan Tõnissonil on vedanud

Nii võime tunnistada, et Jaan Tõnissonil on vedanud märksa rohkem kui Konstantin Pätsil ja Johan Laidoneril: viimastest raamatud kirjutanud Martti Turtolaga võrreldes on Erkki Tuomioja käsitlus õnneks üsna vaba suure venna kompleksist (mida Turtola puhul aastal 2003 taunis Lennart Meri), ründavast sihilikkusest ja näpuga näitavast tagant­­järeletarkusest. Ka 1939.-1940. aasta sündmusi valgustades ei võeta siin räigeid toone.

Tuomioja raamat on mõnest küsitavusest hoolimata meeldivalt terviklik, paindlikult ja isikupäraselt, heas ladusas stiilis kirjutatud biograafia, mis eriti oma laiahaardelise vaatega ajaloole võiks olla hea eeskuju ka meie autoritele.

Erkki Tuomioja oli tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline ning kõneles oma tööst ja Tõnissoni-teosest laupäeval Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis.

Raamat
Erkki Tuomioja, «Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus»,
tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste, kirjastanud Varrak, Tallinn 2011, 334 lk;
originaal «Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys», kirjastanud Tammi, Helsingi 2010, 352 lk.