Ebapüsivad pagulaspered kurnavad Tartu koole

Descartes’i kooli õppeala­juhataja Piret Paatsi sõnul võtab kool heal meelel pagulaslapsi vastu, kuid senise kogemuse põhjal neile enam suuri lootusi ei panda. Foto: Kristjan Teedema

Ehkki Tartu koolid ja ametkonnad pakuvad uussisserändajatele mitmekülgset tuge ning lapsed on üsna altid eesti keelt õppima, ei kanna nende töö vilja, sest lapsevanemad otsustavad mõne aja möödudes Eesti tolmu jalgelt pühkida.

Kui tänavu mais õppis Tartu koolides ja lasteaedades veel kümme pagulasperede last, siis sel õppeaastal on nende arv poole väiksem. Viimase kahe kuu jooksul on Tartust teistesse riikidesse liikunud kaks peret, kes Euroopa rändekava alusel Eestisse elama suunati.

Üks on alles

Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna koordinaator Priit Kiilaspä kiitis haridusasutusi, kes on julgesti lapsi vastu võtnud ja vajaduse korral tugipersonali palganud. Perede lahkumine Eestist on tema sõnul aga suur probleem, sest selle tõttu osutub lastega tehtud töö asjatuks.

Tartu Descartes'i kool on uussisserändajaid õpetanud kaks aastat ning palganud selleks tugiisiku, kes õpetab eesti keelt võõrkeelena. Seal on õppinud kaheksa pagulaslast ning seni on vaid üks, üheksandana tulnu, pidama jäänud. 

Tartu Descartes'i kooli õppejuht Piret Paatsi rääkis oma kogemusele tuginedes, et uussisserändajate pered jagunevad suures plaanis kaheks. Tema sõnul leidub neid, kes on igas mõttes väga optimistlikult meelestatud ja asuvad esimesel võimalusel keelt õppima. Kuid domineerima kipuvad need, keda sobiks nimetada pigem läbirändajateks, sest nad tulevad teadlikult Eestisse vaid paariks kuuks ja lahkuvad ette teatamata.

«Lapsed hakkavad koolis õhinaga pihta, aga järgmisel hetkel teatavad vanemad, et nüüd on minek,» kirjeldas Paatsi. Tema sõnul võtab Descartes’i kool pagulased rõõmuga vastu, kuid ebapüsivuse tõttu ei panda neile targu enam suuri lootusi. «Jumal tänatud, et meil on eraldi inimene, kes on nõus hüppama – sahtel lahti, sahtel kinni,» rääkis õppejuht.

Kui perekond lahkub, küsivad teised õpilased Paatsi sõnul veel pikka aega, kuhu nende klassikaaslane jäi. «Lapsed on nii hakkajad, tahavad pagulaslapsi aidata ja toetada. Nemad aga tulevad, lehvivad siin korra, ja jälle läinud ongi,» nentis ta.

Saatuslikud valeandmed

Priit Kiilaspä kinnitas, et enamasti lahkuvad pered siit Saksamaale, kuid seal pole täiskasvanutel õigust töötada ja lastel koolis käia. Ta lisas, et pered on lahkunud isegi sellistel juhtudel, kus üks vanematest on juba Eestis töö leidnud ning pealtnäha on pere eluolu liikunud ülesmäge.

Vähemalt ühel juhul on õpilane kooli nimekirjast kadunud ka selle tõttu, et tema vanemad olid Euroopasse saabudes esitanud ametnikele valeandmeid. «Eelmise õppeaasta mais asus meile õppima üks tütarlaps. Ta tuli kenasti ka sel sügisel kooli, sulandus hästi ja sai keele suhu. Teda võiks isegi nimetada meie edulooks,» meenutas Paatsi. 

Laias laastus on nii, et poole aastaga hakkab uussisserändajast laps eestikeelsest jutust aru saama ning aasta möödudes suudab juba ise lauseid moodustada, selgitas Karin Lukk.

Paraku võtsid asjad uue pöörde, kui selgus, et tüdruku vanemad olid valetanud pere päritolu kohta, ja nad saadeti Vao pagulaskeskusesse tagasi. Mis on perekonnast nüüdseks saanud, Paatsi öelda ei osanud. 

Tartu Kivilinna koolis alustasid sel aastal õpinguid kaks uussisserändajat: kaksikud, kes möödunud õppeaastal olid veel Descartes’i kooli nimekirjas.

Õppeasutuse juhi Karin Luki sõnul on lapsed igati toredad. Tema sõnul on aga täheldatav, et siinne koolisüsteem on teisest keskkonnast pärit lastele väsitav ja see toob kaasa tavapärasest rohkem puudumisi. 

Ka Kivilinna kool palkas uussisserändajatele tugiisiku. Direktori sõnul on alguses tingimata tarvis inimest, kes uutele õpilastele koolimaja ja kombeid tutvustab. «Vajame inimest, kes näitab sõna otseses mõttes, et näe, see siin on uks, see on laud, tõuse nüüd püsti ja nüüd istu,» rääkis Lukk.

Tema sõnul peetakse sulandumisel kõige olulisemaks eesti keele õpet ja seda saavad uussisserändajad esimesel aastal kaks tundi päevas. «Laias laastus on nii, et poole aastaga hakkab laps jutust aru saama ning aasta möödudes suudab juba ise lauseid moodustada,» selgitas ta.

Väljastpoolt tuleva abina ootab kool Luki sõnul eeskätt tõlki, kes vähemalt kord nädalas abiks käiks. Tema sõnul ei oska uussisserändajad sageli peale oma emakeele ühtki teist keelt ja suheldakse seetõttu peamiselt žestide abil.

Kivilinna koolil on aga vedanud, sest nende esimeses klassis õpib üks eesti laps, kes oskab araabia keelt. «Tema on meil vajaduse korral väga tubliks abiks olnud,» rõõmustas Lukk.

Seejuures rõhutas Kivilinna kooli juht, et uued õpilased tuleb kohe tihedalt õppetöösse kaasata, sest siis kohanevad nad kiiremini.

Tartu lasteaedades õpib praegu kaks uussisserändajat. Haridus- ja teadusministeeriumi teatel saavad lasteaialapsed rühmas mängulist eesti keele õpet, et ühtaegu toimuks üldine kõneareng ja saaks selgeks eesti keel.

Kulukas teenus

Ministeeriumi üldharidusosakonna peaspetsialisti Kersti Kivirüüdi sõnul on pagulaste keeleõpe haridusasutustes kulukas, sest selleks tuleb palgata eraldi inimene. «Kui aga töö on juba käima läinud, on keeleõpe rändetaustaga laste puhul vähim mure,» ütles Kivirüüt. 

Ta selgitas, et suuremad probleemid tulenevad pigem üldistest kohanemisraskusest, mille puhul on määrav üld­juhul see, kuivõrd õppeasutus ja kodu lapsele tõrjutustunde vältimiseks vaimset tuge suudavad pakkuda.

Haridus- ja teadusministeerium toetab uussisserännanud laste keeleõpet kolme aasta vältel. Esimesel aastal on õpe intensiivne – kaheksa kuni kümme tundi nädalas. Teisel aastal lisandub ka aineõpe.

2015. aastast on Tartusse Vao pagulaskeskusest ja Euroopa Liidu rändekava alusel saabunud 15 peret, kokku 64 inimest. Septembri seisuga elas aga Emajõelinnas vaid kaks kvoodipagulaste peret ja üks üksikisik – kokku üheksa inimest.