Miks kajakad murul tantsivad?

Mitu nädalat on saanud tartlased vaadelda «tantsivaid» kajakaid näiteks Sõpruse ringil. Maapinna patsutamine jalgadega on seotud nende toitumise eripäraga. Foto: Sille Annuk

Terve suve kõrgel Annelinna majade kohal liuelnud ja katustel pesitsenud kala- ja hõbekajakad on sügise saabudes maandunud muruplatsidel. Parvede kaupa seisavad nad Sõpruse ringristmiku keskel või Anne kanali äärsetel aladel. Või kas ikka seisavad? Linde lähemalt uurides on näha, et nad hoopis tantsivad: tatsuvad kiiresti jalgadega ühe koha peal. Mis suve lõpu tantsupidu see ometi on? Miks nad niiviisi teevad? Sellest räägib ornitoloog ja linnuökoloog Kalev Rattiste.

Miks kajakad muruplatsidel «tantsivad»?

Muruplatsidel maandumine on mitme kajakaliigi komme. Vihmauss, nagu inimenegi, ei taha ära uppuda. Praegu, mil vihma sajab väga palju, ronivad vihmaussid ja väiksemad putukad maapinnale. Sealt on lindudel neid aga väga lihtne kätte saada. Täpselt samal põhjusel näeme praegu väga palju mutimullahunnikuid – toit on hästi maapinna lähedal.

Kajakas mõjutab ühe koha peal tatsudes mehaaniliselt murukamarat ning sunnib niimoodi vihmausse ja putukaid maapinnale tulema.

Mis puutub kohapeal tampimisse, siis kajakas mõjutab sel moel mehaaniliselt murukamarat ning sunnib niimoodi vihmausse ja putukaid maapinnale tulema, et neid oleks veelgi lihtsam püüda. Kohapeal «tantsida» võivad linnud tundide viisi, kui keegi neid segama ei lähe.

Kajakad peaksid ju pigem kala sööma.

Sügistormidega on raske kala saada, vihmausse ja putukaid ajab vihm aga lausa maa peale. Sedasi saab pugutäie kergesti kätte, et kala pole vaja püüdagi.

1970. aastatel uuriti kajakate toitumist põhjalikult. Toona oli rohkem kutselisi kalureid ja kajakad käisid kalameestega kaasas nii sadamas kui merel. Nad püüdsid vette tagasi visatud alamõõdulisi kalu või käisid saagist matti võtmas paadis ja sadamas. Seda tegid rohkem suuremad isaslinnud, kelle toiduratsioon koosnes põhiliselt kalast. Emaslinnud toitusid ka siis peamiselt vihmaussidest. Nüüd on sellisel moel kalastamist jäänud vähemaks, aga eks kajakas käib ikka kalastamist vaatamas.

Varem elasid kajakad pigem mere ääres, kuid nüüd näeb neid ohtralt ka Tartus. Miks see nii on?

Veel 1970. aastatel oli hõbekajakaid Eestis väga vähe. Hõbekajakate kollaste jalgadega alamliik ehk koldjalg-hõbekajakas elas põhiliselt rabades. 

Mingil ajal hakati Euroopas lahtisi prügimägesid sulgema. Samal ajal koorus hõbekajakatel palju poegi. Vajadus toidu järele paneb linnud liikuma. Nii jõudsid nad toiduotsingutel suuremate hulkadena ka Eestisse.

Esmalt tekkisid hõbekajakate kolooniad rannikumere saartele, kus nad hävitasid kala- ja naerukajakate kolooniaid. Suured ja tugevad linnud sõid ära teiste lindude munad ja pojad. Tallinna prügila oli üks koht, kus hõbekajakatele meeldis elada. Nüüd on prügilad kinni ja toiduotsingud on toonud need linnud ka teistesse linnadesse, kus inimeste tagant saab hästi kõhu täis.

Linnas on kajakatel ilmselt ka turvaline: looduslikke vaenlasi peaaegu pole.

1980. aastate keskel hakkasid hõbekajakad pesitsema Mustamäel kõrgel kortermajade katustel. Neljajalgsed röövlid ei pääse majakatustele kuidagi. Sama efekti annab ka merelaidudel pesitsus. Rebased ja kährikud sinna juba ei uju. Kui, siis mõned tulevad talvel üle jää. 

Suurepärane ujuja on mink ehk ameerika naarits, kes siiski ujub laidudele ja sööb seal ka hõbekajakate poegi. Ka metssead on head ujujad ja kui neid oli rohkem, käisid nad vahel ikka laidudel linnumunade ja -poegadega maiustamas.

Õigupoolest on kajakas ikka rannikulind. Linnades majakatustel on näiteks kalakajakad pesitsenud alles kümmekond aastat.

Olen kuulnud, et hõbekajakas võib keset tänavat ka tuvi pintslisse pista.

Ta on tõeline röövel ja on hävitanud näiteks Matsalu saartel teiste kajakate kolooniaid. Läheb lööb kalakajaka pojale nokaga pähe ja sööb ära. Mõne ohmu tuvi võib ta ka tõesti lausa tänaval maha lüüa, kui tal on kõht tühi. Ilmselt just hõbekajakate tõttu on kalakajakate pesitsuspaiku jäänud vähemaks, järele jäänud paikades pesitsejate hulk pidevalt kasvab. See on kalakajakad toonud ka linnadesse. Kes sellise röövli nagu hõbekajaka kõrval ikka elada tahab. Pikemate vaatluste järgi on hõbekajaka arvukus siiski väikeses languses.

Viimased talved on olnud pehmed ja paljud muidu lõunasse lendavad linnud on jäänud siia talvituma. Kas ka kajakad?

Kajakate talvitumine on müsteerium, millele linnutundjatel pole täit vastust. Eestis rõngastatud kalakajakad jõuavad pigem Hollandisse. Samal ajal talvitub merel kümneid tuhandeid teadmata päritolu kajakaid. Merel on nende jalad vees, rõngaid pole näha ja siis ei tea ka, kust nad on rannikuvette tulnud.

Kajakad lendavad talvituma pigem mööda rannikumere äärt. Lendavad näiteks esmalt Taani. Kui seal peaks tulema külm talv ja maapinnast ka enam «tantsides» vihmausse kätte ei saa, liiguvad linnud edasi lääne poole.

Samas suunas liiguvad ka näiteks luiged. Taimetoidulised linnud söövad veekogude põhjataimestikku kuni 80 sentimeetri sügavuselt. Kui veekogud külmuvad, lendavad nad lääne poole. Kevaditi saabuvad nad esmalt merele, sest sealt läheb jää varem ära.

Hõbekajakas (Larus argentatus)

• Tugev, julge ja isegi agressiivse loomuga lind.
• Kaalub 800–1250 grammi.
• Tiibade siruulatus on 137–146 sentimeetrit.
• Elab keskmiselt 19 aastat vanaks.
• Eestis pesitseb 35 000 – 50 000 paari. 

Allikas: looduspilt.ee