Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Draama 2017 – kitsaskohad ja areng

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Draama reklaamsein lavastuste plakatitega Küüni tänaval kutsus eelmisel nädalal möödujaid etendustele. | FOTO: Sille Annuk

Festival Draama on selleks aastaks lõppenud. Lavastuste hulgas, mis tänavu Tartusse kokku tulid, oli nii auhindasid saanuid kui ka siin neil päevil esi- ja ainuetendunuid.

Festivali jätkus seekord küll ainult viieks päevaks, kuid selle aja jooksul tuli publiku ette 27 lavastust kokku 42 etendusel. Peale nende oli programmis suurel hulgal arutelusid.

Osa arutelusid oli kindlaks määratud temaatikaga, nagu köök ja teater või pilt ja teater, kuid vestlusprogrammi tegid tihedaks eelkõige etendusjärgsed arutelud, kus publik kohtus trupiga.

Ületoodetud teater

Äsjase festivali off-programm keskendus sõnapaarile ületoodetud teater. Selle taga peitub kriitiline küsimus sellest, kas Eestisse on vaja nii palju näitlejaid ja lavastajaid. Seda silmas pidades olid välja valitud off-programmi lavastused, mille hulgas ka ainuetendunud teatri Must Kast lavastus «Ületoodetud teater».

Lavastus oli igati vaimukas jant sellest, kuidas noored bürokraadid soovivad juurutada ministeeriumidepõhises süsteemis südamega tehtud eelnõusid. Palju kriitilisemaks kujunes sellele eelnenud arutelu ületoodetud teatri teemal.

«Kui saalid on publikut täis, siis kas me saame üldse rääkida ületoodetud teatrist või me peaksime rääkima hoopis ületoodetud näitlejatest?» küsis arutelul osalenud Jaak Allik.

Ainsa kriitilise märkusena tõi Rootsi lavastaja Stefan Moberg välja, et festivalil nähtud lavastuste põhjal otsustades ei tule välja, mis suunas Eesti teater liigub.

Arutelu üks keerulisimaid küsimusi oli kahe teatrikooli vajadus. Vestlust juhtinud Andres Keil leidis, et koolide üks olulisemaid erinevusi on just mentaliteet.

Kas ja kuidas Tallinna lavakunstikool ja Viljandi kultuuriakadeemia teatriõpe peaksid edaspidi veel enam teineteisest erinema, tagades seejuures mõlemas koolis hea taseme näitlejaameti käsitööoskustes, jäi arutelus selgema vastuseta.

Kuigi festivali programmi koostamisel ei taotletud parimate lavastuste Tartusse toomist – eesmärk oli sellist kate­goriseerimist just vältida –, jäid ühed lavastused siiski enam silma kui teised.

Nii tõid festivali väliskülalised, keda tänavu oli kahekümne ringis, esile peamiselt tehnoloogilisuse poolest VAT teatri lavastuse «Mister Green» ja festivalil esietendunud Cabaret Rhizome’i lavastuse «Puugi protsess».

Teatri Must Kast lavastuse «Peks mõisatallis» puhul pidasid välismaalased väärtuslikuks just kohaliku rahvusliku vaimsuse väljendust.

Rootsi lavastaja arvamus

Rootsi lavastaja Stefan Moberg rääkis, et lavastus mõjutas teda kohalikust temaatikast hoolimata väga isiklikul tasandil. «See tekitas minus uusi tundeid,» ütles ta. «Mind liigutas väga selle lavastuse energia ja siirus.»

Üdisemas plaanis leidis Moberg, kes oli festivalil Draama juba viiendat korda, et on lasknud Eesti teatril ennast ära hellitada. «Eestis on näitlemises saavutatud väga kõrge tase ning lavastamiseks väga avatud keskkond,» selgitas ta.

Ainsa kriitilise märkusena tõi Rootsi lavastaja välja, et festivalil nähtud lavastuste põhjal otsustades ei tule välja, kuhu poole Eesti teater liigub. «Eesti teatris ei paista praegu olevat selgelt uuenduslikku suunda,» ütles ta.

Muret selleaastase programmi pärast tundis ka festivali tegevjuht Maarja Mänd. «Me oleksime saanud programmi paremini kokku panna selles mõttes, et ta oleks jooksnud ühtlaselt hästi nii tavapublikule, fanaatilisele teatrihuvilisele, kriitikule kui ka väliskülalisele, kes tõlkega lavastusi vaatab. Praegu saime enam-vähem hakkama kolme esimesega.» Mis aga festivalil õnnestus ja hästi läks? «Mul on hea meel näituste, off-programmi, Andres Noormetsa vestlusringide ja Erni Kase intervjuudesarja «Koolon» üle, ja mul on hea meel, et festivalil sai näha Viljandi kultuuriakadeemia koolitöid ja ka väga head kooliteatrit.»

Järgmisel aastal

Häid külgi ja ka ebaõnnestumisi arvesse võttes võib oodata järgmisel aastal jälle veidi teistsugust, aga kindlasti mõnes mõttes paremat festivali.

«Iga korraga ilmnevad kitsaskohad, mida järgmisel aastal paremini teha,» ütles Maarja Mänd. «Õpime, kuidas teha targemaid otsuseid ja paremaid valikuid. Aga sellist protsessi ei saa nimetada ebaõnnestumiseks. See tagab, et me areneme.»

Tagasi üles