Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hääbunud liivi keel ilmutab järjest uusi elumärke

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rahvusvahelise liivi suveülikooli lõpetamisel kõlas professor Mati Hindi (vasakul) saabuva 80. sünnipäeva puhul liivikeelne laul. | FOTO: Raimu Hanson

Ühel ilusal augustiõhtul paar nädalat tagasi kõlas Kuramaa liivlaste rannakülas, mille nimi kirjutatakse liivi keeles Pizā ja läti keeles Miķeļtornis, valjul häälel «Sepapoiste» kaanoni viisil liivikeelne laul. Sõnad kannustasid kalamehi minema merele ja tooma laua peale palju kalu. Sellest hoolimata, et mitmel suurel taldrikul oli reas rammusaid lesti, mis äsja suitsuahjust välja võetud.

Liivi keelt laulus ja ka veidike seltskondlikus suhtlemises kuulda tegi meele rõõmsaks. Sest seda saab kuulata hirmus harva.

Maailma ohustatud keelte interaktiivses atlases, mille on välja andnud Unesco (http://www.unesco.org/languages-atlas/index.php), on liiv keel tähistatud punase värviga. See tähendab atlase peatoimetaja Christopher Moseley sõnul kriitiliselt ohustatud seisu. Liivi keele viimased emakeelena rääkijad surid mõni aasta tagasi ning seda õpetatakse ja tarvitatakse meie päevil vähesel määral kui teist keelt.

Laulmine ja lestad tähistasid kahte asja: keeleteadlase Mati Hindi lähenevat 80. sünnipäeva 28. augustil ning ühtlasi kümmekond päeva väldanud rahvusvahelise liivi suveülikooli lõppu.

Suveülikooli lõpp

Hint näitas samal õhtul ajalooliselt väärtuslikke fotosid ja meenutas sinna juurde Liivi ranna külastusi alates aastast 1959. Ta lisas, et praegune on tema kolmekümnes ja ühtlasi viimane. Teda kuulasid Tartu, Läti, Vilniuse ja Göttingeni ülikooli tudengid, kelle hulgas oli eestlaste, lätlaste, leedukate ja sakslaste kõrval ka näiteks tšehh, ukrainlane, liibanonlane ja ameeriklane.

«Nii et igati rahvusvaheline seltskond,» kommenteeris Miina Norvik, kes õpetab ja uurib Tartu ülikoolis läänemeresoome keeli. «Oli isegi paar sellist üliõpilast, kes olid ka eelmises suveülikoolis osalenud.»

Eelmine leidis aset neli aastat tagasi sealsamas Liivi rannas Kuramaal. Eestlanna Norvik osales toona doktorandina teiste üliõpilaste hulgas, seekord oli aga koos Valts Ernšt-reitsiga, kes on isa poolt liivlane, suveülikooli üks eestvedajaid ja lektoreid.

Norvik andis liivi keele algkursust ning Ernštreits järgkursust ja kirjakeele kujunemist.

Esimene kaitses doktoritöö «Tuleviku väljendamise vahendid liivi keeles läänemeresoome keelte taustal» aastal 2015 ning teine sai doktorikraadi aastal 2010 väitekirjaga «Liivi kirjakeele kujunemisest».

Ühel õhtusel istumisel Kuramaal tuli neil nüüd mõte koos tudengitega teha vanale viisile uued, liivikeelsed sõnad.

Seda laulu said kuulda ja kaasa laulda ka lõpuõhtul osalenud Liivi sõprade seltsi liikmed, kes olid tulnud liivi keele ja kultuuri põhjalike tundjate, professor Karl Pajusalu ja emeriitprofessor Mati Hindi juhtimisel Kuramaale liivlaste aladele pilku peale viskama. Sama laul kõlas eelmisel õhtul Ventspilsi raamatukogus liivi kirjanduse õhtul.

Pajusalu sõnul on liivi keel küll tuntud kui Euroopa üks kõige ohustatumaid keeli, kuid teisalt on sellest sageli räägitud kui keelest, mida on võimalik velmata ehk taaselustada. «Just selle pärast, et praegune kõnelejaskond on väga kõrge haridustasemega,» lisas ta.

Liivi keele kõnelejad

Nende hulgas on heade keelejuhtide järeltulijad ja liivi noored, keda ühendab Riias liivi kultuurikeskus ja mõni seltsing. «Nad on ju kui mitte doktorikraadiga, siis kõik siiski akadeemilised inimesed,» ütles professor.

Akadeemilisi inimesi, kelle tegevus hoiab liivi keelt ja kultuuri elus, on Pajusalu hinnangul ühtekokku 30–40. Liivi kogukonda on praegu Lätis umbes 200 inimest, kes on aktiivsed osalejad seltsides ja laulukoorides ning kes peavad noorte perede päevi ja laste suvelaagreid.

«Kõige suurem probleem on ikkagi keeleoskus,» ütles professor. «Eestlasele on liivi keel kerge õppida, see on ikkagi meie lähisugulaskeel, läti keele mõttes on see täiesti teine keel. Liivi keele argikasutus järjest aheneb, teiselt poolt on aga olemas liivikeelne Facebook ja juurde on tulnud igasuguseid keelematerjale, käsi- ja muid raamatuid. Igal aastal midagi ilmub.»

Niisiis on Pajusalu sõnul teadmisi liivi keele kohta viimasel neljal aastal, kahe suveülikooli vahelisel ajal, juurde tulnud, aga suulise keelena jääb see järjest haruldasemaks. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu asjaolule, et sel aastal oli näha, et liivi keel hakkab üha rohkem muutuma klassikalises mõttes pärandkeeleks.

«See on keel, mis on seotud suguvõsa traditsioonidega, mida pärandatakse, nagu näiteks iiri keel Iirimaal, kus tänapäeval räägitakse üldiselt inglise keelt, või bretooni keel Prantsusmaal,» selgitas ta. «See on keel, mille kasutus on piiratud, aga mida teadlikult hoitakse järeltulevatele põlvedele kui kultuuriväärtust.»

Ta tõi näiteks internetis kasutamise võimalused ning viimastel aastatel Liivi ranna teedele tekkinud liivikeelsed sildid ja tekstid lätikeelsete kõrvale.

«Neli aastat tagasi neid ei olnud,» ütles ta. «Näiteks ka liivi lippe nii palju kui sel suvel ei olnud ma enne näinud. Liivi keele ja kultuuri suhtes on tekkinud rohkem teadlikkust. Kuidagi on liivi keel omandanud piirkondlikultki suure väärtuse, seda püütakse üha enam ka turismis kasutada, üha rohkem nähtavaks teha. Kui palju seal keegi loeb ja aru saab, on teine asi.»

Tänavu ja nelja aasta eest

Neli aastat tagasi korraldatud esimest Liivi rannas peetud liivi rahvusvahelist suveülikooli tänavusega võrreldes märkis Pajusalu, et ka seekord oli keeleõpe keskne asi – iga päev olid keeletunnid –, aga lisaks sellele oli nüüd rohkesti kultuurilist sisu.

/ Graafika: TPM

Väga suureks kordaminekuks luges ta asjaolu, et tänavu käis mitu liivi päritolu inimest rääkimas oma esivanemate ajaloost, etnoloogiast ja kunstist. Professorile meeldis seegi, et erineva emakeelega üliõpilaste hulgas olid mõningad väga andekad keeleõppijad. See on tema sõnul ka lingvistilises mõttes oluline, et mitmel pool maailmas tekib juurde liivi keele oskusega inimesi, kes oma teadustöös pööravad sellele tähelepanu.

«Suuresti Tartu ülikooli keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikooli toel korraldatud tänavuse suveülikooli põhirõhk oli liivi keele õpetamisel, kuid programm oli vägagi mitmekesine,» meenutas Miina Norvik. «Muu hulgas oli võimalik saada teadmisi liivi keele ajaloost, kunstist, kultuurist, küpsetada pirukaid ja õppida liivikeelseid laule.»

Liivi küladesse tehti üks ühepäevane ekskursioon ja üks poolepäevane ekskursioon, mis tutvustasid liivlastega seotud olulisi paiku, näiteks Irē (läti keeles Mazirbe) rahvamaja. Seal lehvib nii suur kui ka väikesi liivi lippe.

Üks toredamaid ettevõtmisi oli Norviku sõnul üheskoos laulusõnade väljamõtlemine ja esitamine. «Viimasel päeval mängisime ka liivikeelset sõnaseletusmängu,» lisas ta. «Selle tegin koos Tuuli Tuisuga, kes töötab samuti meie instituudis ning on samuti kaitsnud doktoritöö liivi keelest.»

Millist mõju avaldavad suveülikoolid liivi keelele ja kultuurile?  Tänu suveülikoolile on Norviku sõnul rohkem neid, keda huvitab liivi keel ja kultuur. Eks iga keele ja kultuuri õppimine rikastab inimest. Väikeste rahvaste ja keelte puhul loeb aga iga selline inimene.

Tudengite laul liivi keeles

Ligīd mie’rrõ, ligīd mie’rrõ,

kalāmī’ed, kalāmī’ed.

Je’nnõ ka’ļḑi tūogid,

je’nnõ ka’ļḑi tūogid,

loda pǟl, loda pǟl.

Tõlkes tähendab see järgmist: «Minge merele, minge merele, kalamehed, kalamehed. Palju kalu tooge, palju kalu tooge laua peale, laua peale.»

Tagasi üles