- Neli spetsialisti otsustasid Tartus seljad kokku panna ning luua erapraksise.
Sel nädalal Tartus uksed avanud Kõnekoda soovib pakkuda lihtsat ligipääsu logopeedi vastuvõtule ehk tasulist kõneravi nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Sel nädalal Tartus uksed avanud Kõnekoda soovib pakkuda lihtsat ligipääsu logopeedi vastuvõtule ehk tasulist kõneravi nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Üks ettevõtmise mootoreid Helena Oselin on 8. kutsekvalifikatsiooni tasemega kliiniline logopeed, kes töötab Tartu ülikooli kliinikumi lastekliinikus, samuti närvikliinikus. Ta tegeleb nii kogelevate laste kui ka täiskasvanud patsientidega, sealhulgas progresseeruvate neuroloogiliste haigetega, kelle haigusega kaasneb kõne- või neelamishäire või mõlemad.
Helena Oselin teab suurepäraselt, kuidas tervishoiusüsteem on hädas pikkade ravijärjekordadega, sest haigekassa raha igale poole ei jätku. Nõudmine logopeedilise abi järele on suur ning unistus midagi enamat selles vallas inimeste heaks ära teha, on Helena Oselini hinges pesitsenud kaua.
Eralogopeede on Eestis vähe. Nad töötavad enamasti Tallinnas või Tartus füüsilisest isikust ettevõtjaina, tehes lisatööd põhitöö kõrvalt.
«Logopeedid tunnevad end erapraksises konkurentidena, aga meil läheb just seepärast kergemalt, et me saame üksteist täiendada,» rääkis Helena Oselin Kõnekoja avamisel sel esmaspäeval. «Uljus teha midagi neljakesi koos on vist üsna erakordne.»
Kõnekoja logopeed on veel Liisa Kolk, kelle teine töökoht on Tartu ülikooli närvikliinikus ning kelle kitsam spetsialiteet on dementsusega patsiendid. Et kuidas aidata neid ja nende pereliikmeid ning kuidas saavutada seda, et dementse inimese kõnelised oskused säiliksid.
Lisaks tegeleb Liisa Kolk insuldi tagajärjel tekkinud kõnehäirete raviga. Liisa Kolk omab kliinilise logopeedi 7. taseme kutsekvalifikatsiooni.
Kõnekoja logopeed on ka Siiri Karm, kes töötab hariduse tugiteenuste keskuses, jagades kõneprobleemiga lapse vanematele teadmisi ja oskusi, kuidas ise olla oma lapsele hea logopeed.
Kõnekoja logopeed Aaro Nursi on varem töötanud Lääne-Tallinna keskhaigla närvikliinikus. Praegu tegutseb ta logopeedia õppejõuna Tartu ülikoolis, kus tal on käsil doktoriõpingud. Aaro Nursile on antud kliinilise logopeedi 7. taseme kutsekvalifikatsioon ning tema spetsialiteet on afaasiahaiged ehk ajukahjustuse saanud täiskasvanud patsiendid, kel on kõne- ja neelamishäired või sõna leidmise raskused.
Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna logopeedia lektor Marika Padrik ütles, et kõik neli on olnud tema üliõpilased ning ta on nende üle uhke ja neile heas mõttes ka kade. Ta loodab väga, et tänu nelja Tartu logopeedi uljusele liigub logopeedia edasi terves Eestis.
Helena Oselin märkis, et praegu kehtib kord, et kui patsient soovib pääseda meditsiinisüsteemi logopeedi juurde, on tal vaja perearsti saatekirja.
Haigekassa on andnud perearstide käsutusse teraapiafondi, mis võimaldab perearstil suunata oma patsiendid meditsiinilise näidustuse korral otse ka psühholoogi, logopeedi ja füsioterapeudi vastuvõtule, et nad ei peaks abi saama vaid oma rahalisi võimalusi arvestades.
Helena Oselin ütles, et Kõnekoda on tegutsenud selle nimel, et teraapiafondi raha eest saadetaks ka neile patsiente. Seni on terviseameti ja haigekassa vastuses olnud aga kirjas, et kuna nende meeskonnas ei ole arsti, siis teraapiafondi teenused neile ei laiene.
«Seda arstifiltrit ei peaks igal pool küll olema. Jah, väga keeruliste juhtudega, näiteks värske insuldihaigega, tegeleb haiglas terve meeskond, kuhu kuulub ka logopeed,» rääkis ta. «Meile selliseid ägedaid haigeid ei satu. Meie töötame patsientidega, kes on pääsenud koju ja kes saavad juba ise hakkama. Meie saaksime kõneravis neile väga tõhusat abi pakkuda.»
Tartu ülikooli logopeedia lektor Marika Padrik ütles, et kõik neli on olnud tema üliõpilased ning ta on nende üle uhke, ja kade.
Kõnekoda kavatseb koos Eesti logopeedide ühinguga teha haigekassale ettepaneku kaaluda näiteks seda, et neis logopeedide meeskondades, kus töötab 8. kutsekvalifikatsiooni tasemega spetsialist, võiks haigekassa usaldada teraapiafondi raha eest teenuseid andma küll.
«Ma tõesti aga usun, et need inimesed, kel on tõsine vajadus logopeedi juurde pääseda ja kel on jõukohane teenuse eest maksta, leiavad meid siiski üles,» ütles ta. «Hind ei tundu ehk kõrge siis, kui mõelda, et me ei paku kerge kaaluga teenust. Hind on tekkinud neist arvutustest, et suudaksime tasuda ruumi ja kommunaalkulude eest ning maksta töötajatele palka. See on miinimum, millega me saame hakkama.»
Eesti kogelejate ühingu juhatuse liige Hardi Sigus on sünnist saati kogeleja. Tema sai oma probleemile hakata abi otsima alles täiskasvanuna. Treeningud on olnud rasked, teda on kammitsenud hirm, teadmatus, sageli motivatsiooni kadumine.
Praegu ei märka Hardi Siguse kõne eripära keegi, sest ta oskab tõrke tekkides kasutada õigeid tehnikaid, mida on saanud omandada nii Eestis kui välismaal.
«Kui mul olnuks võimalus kõneravi saada juba lapsepõlves, oleks see kõik palju lihtsamini läinud,» märkis ta.