Torutöödel Toomel tuli välja viis sajandit vana haud

Tartu toomkiriku põhjapoolselt küljelt tuli torutööde käigus välja luustik, mis kuulub umbes 500 aastat tagasi maetud noorele, 10 - 15aastasele inimesele. Foto: Risto Mets

Et järgmine suurem vihm Tartu Toomkiriku varemete juurest pinnast ära ei viiks ja vanad müürid seeläbi ohtu ei satuks, ehitatakse sel suvel Toomel sadeveetorustikku. Et aga keskaegsed kirikaiad olid ühtlasi ka linlaste matmispaigad, oli luustiku leidmine tõenäoline. Töösse tekitab see mõistagi pause.

Luustiku leidmisel tuleb tööd peatada ja välja kutsuda luu-uurija, kinnitas arheoloogilise järelvalve ja uuringute tegija Rivo Bernotas. Kuna kiriku põhjaküljele eelistati inimesi tavaliselt mitte matta, otsustati sadeveetorustik viia läbi just kirikuvalli Baeri ausamba poolsest küljest.

Kohale kutsutud luustikuekspert Martin Malve hindas, et inimene oli matmise hetkel 10 - 15aastane laps. Surnu ei maetud kristliku kombe kohaselt, täpsustas ta. Kui võtta arvesse, et ühtegi eset surnule kaasa pandud ei ole ning ta on maetud külil, toimus matus ise pärast kiriku aktiivse kasutamise lõppu, ehk siis vahemikus 16. sajandi teine pool kuni 17. sajandi lõpp, lisas Malve.

Tartu Toomkirik oli omal ajal Baltimaade uhkemaid kirikuid ja regiooni peakirik, kus viimse puhkepaiga leidsid kõrgemad vaimulikud, härrasrahvas ja vasallid. Arvatavalt on sinna maetud koguni piiskopi lähikondlasi, igal juhul pidi surnul olema väga suur rahakott, et saada sinna maetud, avaldas Malve. Toomkirik oli aktiivses kasutuses 13. - 15. sajandini. Reformatsiooni ajal rüüstas kirikut lihtrahvas ning Liivi sõja ajal sai uhke hoone kannatada. Pärast seda hakati kirikut ümbritsevasse pühitsetud mulda matma ka lihtrahvast, kelle puhkepaikadeks varem olid Maarja ja Jaani kirikaiad.

Kiriku põhjapoolsel küljel kaevates tuli torukraavi kaevates välja ka 11. sajandist pärit 25 - 30 sentimeetrit paks keraamikat sisaldav kultuurkiht. Selline kiht on Tartust leitutest üks tüsedamaid, tõdes Bernotas. Keraamikakillud kaevati käsitsi välja, need puhastatakse hinnatakse ja säilitatakse hiljem muuseumites.

Tööde käigus tuli maapinna seest välja ka kiriku põhjapoolne eeskoda. Õigemini selle vundament ja sõja käigus purustatud rusud. 19. sajandi jäädvustustel kiriku põhjapoolset eeskoda enam säilinud ei ole, seega hävines see arvatavalt varem. Muistist lõhkuda ei saa ja seepärast viidi trass leiust mööda.

Kaevamisele ette jäävad luustikud maetakse ümber Rahvaste monumendi juurde.