Ujuv ristimismaja toob jumaliku puudutuse Emajõele

Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praks valmiva ristimismaja juures. Praegu veel avatud tagasein ehitatakse täna-homme kinni. Foto: Sille Annuk

Juunis saabusid lodjakoja juurde neliteist Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna esmakursuslast. Neil oli kaasa võetud üksjagu lauamaterjali ning rohkelt tööriistu, sest koolitööna vajas ehitamist üks eriline objekt – ujuv ristimismaja Eesti apostlik-õigeusu kiriku Tartu Pühade Aleksandrite kogudusele.

Koos Soome arhitekti Sami Rintalaga noori juhendanud kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praks tunnistas, et tudengitele oli see päris korralik pähkel, ning et vahepeal tuli jaanipäev vahele, tuleb maja lõplikuks valmimiseks kolm järgnevat päeva tööle veel kõvasti pihta anda. Aga neljapäevaks peab 25-ruutmeetrine hoone valmis olema, sest siis pühitsetakse see nagu kord ja kohus sisse.

Tõsine proovilepanek

Ujuv ristimismaja valmib sisearhitektuuri osakonna vabaaine «Sakraalruum» raames. Hannes Praks rääkis, et idee selleks pärineb tema ammuselt tuttavalt, Pühade Aleksandrite koguduse endiselt diakonilt Toomas Eriksonilt.

Täpsemalt oli Praksil kindel soov, et kursuse käigus ehitaks tudengid valmis ujuva pühapaiga, ning ta pakkus Eriksonile esmalt välja ujuva kabeli idee, aga kuna kabel on seotud ärasaatmisega ning jõematust õigeusu traditsioon ei tunne, jõuti lõpuks ristimismajani.

Tudengitel on jäänud veel ehitada mõlemad otsaseinad, samuti on vaja seinad seest lubjata ning viia lõpule põletusviimistlus. Teha on vaja ka majakese kõige olulisem element – ristimisauk põrandas ning Emajõe voogudesse viiv trepp.

Hannes Praks märkis, et kui tavalisel koolitööl on tudengitel üsna vabad käed, siis seekord tuli täpselt järgida koguduse soove ning idakristluse traditsioone. 

«On tõsine väljakutse projekteerida traditsioonilises raamistikus nüüdisaegne hoone, aga mulle see piirang ja sellisest piirangust tekkivad võimalused meeldivad väga,» ütles Praks. Tudengid on olnud sellega päris korralikult kimpus, aga Praks muheles, et tema õppejõuna oli olukorraga ülimalt rahul.

Pühade Aleksandrite koguduse preester Vadim Rebase rääkis, et jões või looduslikus veekogus ristimine on õigeusu autentne traditsioon ning sestap on paljudel õigeusu kogudustel veekogu äärde (või näiteks mõne allika kohale) ehitatud ristimiskoda. 

Ehk isegi maailma ainus

«Kuid seda pole ma küll kuulnud, et kellegi käsutuses oleks ujuv ristimismaja, ning ka internetis otsides pole ma vastavaid pilte leidnud,» andis Rebase mõista, et koguduse käsutusse tulev hoone võib olla ainulaadne kogu maailmas.

Kui tavalisel koolitööl on tudengitel üsna vabad käed, siis seekord tuli väga täpselt järgida koguduse soove ning idakristluse traditsioonist tulenevat raamistikku, ütles Hannes Praks.

Pühade Aleksandrite koguduse hingekirja kuulub sada inimest, neist aktiivseid liikmeid on umbes kolmkümmend. Ristimistalitusi tehakse tavaliselt suvel, sest siis saab inimene selleks pikemalt ja põhjalikumalt valmistuda, ning viimastel suvedel on Rebase sõnul tulnud pea igal nädalavahetusel ristimistalitus ette võtta. 

Õigeusu traditsiooni kohaselt kastetakse ristitav inimene talituse ajal kolm korda üleni vee alla. Kui pole võimalust kasutada veekoguäärset ristimiskoda, korraldatakse talitus kirikus asuvas basseinis, kuid Pühade Aleksandrite kirikus Sõbra tänaval sellist basseini ei ole. Sestap oli preestril väga hea meel, kui ta kuulis ujuva ristimismaja võimalusest.

Kuhu ristimismaja sadamasse jääb, pole veel selge, nagu ka see, kas ristimistalitusi tehakse lodjakoja juures või pukseeritakse majake selleks ajaks kusagile mujale. Küll kinnitas Rebase, et ristimismaja kasutatakse talituseks vaid suvisel ajal, talvel kedagi jäässe raiutud auku ei kasteta.