Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Millise «palli» me Euroopa kohale lennutame?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Sille Annuk

Tartlased on oodatud täna kell 17.30 Sisevete Saatkonda, et arutada Tartu kandideerimise üle Euroopa kultuuripealinnaks. Linnavalitsus on seejuures juba langetanud põhimõttelise otsuse mitte käsitleda kultuuripealinna tiitlit «pallina», mis tuleks oma väljakupoolelt minema lüüa.

Aastal 2024 hakkab üks Eesti linn taas kandma Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Juba sel sügisel kuulutab kultuuriministeerium Euroopa Nõukogu eestkostel välja konkursi ja Tartu, kes siiani ainsana on avaldanud valmisolekut vastutusrikkas protsessis osaleda, on konkurentide seas.

Mäletatavasti ei ole see meie riigile esimene selline kogemus. 2011. aastal kandideeriti samuti tiitlile ja siis pälvis selle Tartu ja Pärnu ees Tallinn. Kuus aastat hiljem on kultuuripealinna «pall» taas Eesti käes.

Viimase kandideerimisprotsessi algusest on möödas üle kümne aasta. Mida tähendab Euroopa kultuuripealinna tiitel nüüd? Kuidas on kultuuripealinna idee vahepealse aja jooksul muutunud? Milleks üldse on ühele linnale kultuuripealinna tiitlit ja sellega kaasnevaid võimalusi (aga kahtlemata ka kohustusi) vaja? Need on küsimused, mis õigustatult kerkivad esile ja ideaalis võiks iga kandideeriva linna kodanik proovida neile oma peas vastuseid leida. Mida selle «palliga» pihta hakata?

Tallinna ülikooli teadur Külliki Tafel-Viia, kes on aidanud ette valmistada ka Tartu linna kultuuristrateegiat aastani 2030, on kultuuripealinna idee muutumist viimasel kümnendil kirjeldanud järgmiselt: «Kui varasemalt tähendas kultuuripealinnaks olemine linnale kultuuriprogrammi kokkupanekut, siis nüüd nähakse kultuuripealinnaks kandideerimist pigem võimalusena linna kui terviku, sealhulgas linna kuvandi muutmiseks.»

Ehkki masu ja maailma majanduskriis rappisid kultuuripealinnaga kaasnevat potentsiaali juba ka «Tallinn 2011» projekti puhul, kandis toonane kultuuripealinn paljuski teistsugust paradigmat. See oli Euroopa jõukuse ja ühtsuse demonstratsioon, mida esindas kirev kultuuriprogramm.

Näiteks Liverpool kulutas 2008. aastal kultuuripealinnaks olemisele müstilised 1,1 miljardit eurot ja ajalehe The Guardian andmeil arvas 85 protsenti sealsetest elanikest peale tiitli üleandmist, et linn on pärast toimunut elamiseks parem paik. Lühidalt: tegemist oli tõelise «suplemisega pallimeres».

Nüüdseks on juba ainuüksi Euroopa ise märkimisväärselt muutunud. Brexiti tõttu ei saa me enam rääkida kaljukindlast Euroopa ühtsusest. Endiselt on aktuaalsed teemad majanduskriis, migratsioon ja inimeste üldine turvalisus.

Tartu sõpruslinn Kaunas, mis hiljuti endale 2022. aastaks kultuuripealinna tiitli kindlustas, kasutab oma visuaalses identiteedis musta värvi õhupalle. Neil on minevikust pärandina kaasa võtta keerulised suhted teiste rahvustega ja maailmasõdadevaheline modernistlik arhitektuur, mida pole suudetud piisavalt väärtustada. Lisaks vananeb Kaunase elanikkond: noored lahkuvad linnast, eakam põlvkond heroiseerib aga kadunud aegu.

Nüüdseks on juba ainuüksi Euroopa ise märkimisväärselt muutunud. Brexiti tõttu ei saa me enam rääkida kaljukindlast Euroopa ühtsusest.

Eelkirjeldatu üldine toon tundub justkui tume. Ometi otsustasid Kaunase ärksamad kultuuriinimesed koondada jõud ja kandideerida tiitlile: uurida, mis vajaks muutmist, ja püüda seeläbi taastada linnakodanikes usk oma linna. Nad tahavad täita õhupallid õhust kergema õhuga, lennutada need kõrgele. Nende soov on näidata kogu Euroopale, et Kaunas ei vannu raskustele alla, on valmis uuenema ja neid uuendusi edasi kandma.

«Oluline on, et kultuuripealinna ei nähtaks üheaastase eestvõtmisena, vaid nihke tekitamise katalüsaatorina kultuurielus ja linnaarengus laiemalt,» ütleb Külliki Tafel-Viia.

Peamine, mida kultuuripealinnaks kandideerimine endaga kaasa tuua võiks, ongi nihe linna üldises arengus, mille mõju kestaks edasi ka pärast tiitliaasta lõppu. Vähetähtis pole kindlasti ka linna majandusprofiili mitmekesisemaks ja linnaruumi atraktiivsemaks muutmine tiitli abil.

Nii on kandidatuuriks ettevalmistusi tegeva Tartu ees seisvad küsimused palju konkreetsemad: millised on meie kultuurielu kitsaskohad? Mida me peaksime linnas muutma? Milliseid protsesse algatama või millist valdkonda eelisarendama? Kuidas mobiliseerida ühise eemärgi nimel kunstnikud, haritlased, poliitilised jõud, aga ka kõige tavalisemad tartlased, kes siiani pole kultuurile palju tähelepanu pööranud? Milliseid väljakutseid tuleb meil endale sõnastada?

Linnavalitsus leiab, et Euroopa kultuuripealinna tiitel ei ole see «pall», mis tuleks oma väljakupoolelt minema lüüa. Sama meelt on paljud kultuuriinimesed ning kodanikuühiskonna ja ärisektori esindajad.

Aga kas Tartu «pall» peaks olema roheline nagu meie linnaloodus? Või sinine nagu Emajõgi? Võib-olla peaks meie kohal kõrguma terve kimp «palle», mis sümboliseeriksid Tartu asumiseltse, mitmekesist kultuurielu, tolerantsust erinevuste suhtes?

Äkki peaks meie «pall» enne kõrgustesse tõusmist hetkeks seisatama, nagu seiskub teinekord aeg akadeemilises Tartus, et siis täisjõuga Estcube’i juurde edasi lennelda? Võib-olla tuleks seda ka teinekord kirjanduslinna vaheda «sulega» torgata, et «saaks pauku», millest paljud sageli Tartus puudust tunnevad?

See on tartlaste otsus, millise «õhupalli» me 2024. aastal Euroopa kohale lennutame.

Tagasi üles