Saksa tselluloositehases pole haisuprobleem lahendatud

Sissepääs Stendali lähedal Saksamaal asuvasse tehasesse, mis toodab 675 000 tonni tselluloosi aastas. Foto: Jaan Olmaru

Tartu lähistele plaanitava puidurafineerimistehase eestvedaja Margus Kohava organiseerimisel külastas möödunud nädalal 13-liikmeline delegatsioon Euroopa moodsaimat tselluloositehast Saksamaal Stendali lähedal.

Grupiga, kuhu kuulusid peale Est-For Investi juhataja Margus Kohava ja tema lepingulise kommunikatsioonibüroo töötajate veel keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaameti inimesed ning Tartu linna, Tähtvere ja Tartu valla esindajad, liitus ka Postimees, kes maksis oma reisikulud ise.

Mulle kui tartlasele ja Postimehe ajakirjanikule on reisi kõige olulisem küsimus, kas tänapäeva moodsad tselluloositehased on tõesti sada protsenti haisuvabad ja keskkonnasõbralikud ning kas seesuguse rajamine Tartu lähistele ei mõju tulevikus halvasti meie elukeskkonnale. Reisi eel lubatakse anda ülevaade tselluloositehase tootmisprotsessist, logistikast, veepuhastusest ning tehase keskkonnamõjust.

2004. aastal avatud Stendali tehas kuulub ühte maailma suuremasse puidutööstuskontserni Mercer International Group, mille peakorter asub Kanadas. Tehas asub 130 kilomeetri kaugusel Berliinist. Kuigi seda kutsutakse Stendali linna järgi, kus elab ligi 40 000 inimest, jääb tehas linnast pea 20 kilomeetri kaugusele.

Tuleb tunnistama, et Berliinist bussiga tehase poole sõites õnnestub mul näha vaid ühte täislastiga metsaveoautot, mis on võtnud suuna tehasele ning sõidab viimased kümmekond kilomeetrit meie ees. Samuti märkan sõidu ajal vaid kahte tühjaks laaditud metsaveokit, mis meile vastu tulevad.

Stendali tehase hiiglaslik korsten hakkab bussiaknasse paistma juba kümmekond kilomeetrit enne kohale jõudmist. Bussis on tunda kerget elavnemist. Tõelise ülevaate tööstuskompleksist saime aga siis, kui sõita oli jäänud alla kilomeetri.

-Tuumajaama asemel

Est-For Investi palgatud rootslasest konsultandi Daniel Paalssoni sõnul rajati Stendali tehas kohta, kuhu tegelikult pidi kunagi kerkima Tšornobõli tüüpi tuumaelektrijaam. Viimases juhtunud õnnetus ning Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinemine tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale ning osaliselt juba valmis ehitatud kompleks jäi pooleli.

Bussist väljudes algab meeletu pildistamine. Ulatuslik tootmiskompleks avaldab tõesti muljet, teiseks on meil eelinfo, et tehases pildistada ei tohi. Väidetavalt kardetakse tööstusspionaaži.

Pildistamiskeelu tegelik põhjus jääbki ebaselgeks, kuid tõsi on see, et esimene sõnum, mis tehase tootmisjuht Martin Zenkel meile esitlusruumis edastab, on «no photos». Seejärel räägib ta ohutusnõuetest ning annab ülevaade tehase peamistest näitajatest: ühe miljardi euro suurune investeering, 576 töötajat, 675 000 tonni tselluloosi aastas. Kümme protsenti importpuu, ülejäänud Saksamaa metsadest.

Seejärel paneme kaitseprillid ette, kiivrid pähe, kollased ohutusvestid selga ning kõrvatropid kõrva. Lisaks peavad kõigil grupi liikmetel oleme jalas turvajalanõud. «Kui te näete mõnes kohas maas mingit vedelikku, siis tõenäoliselt on see vesi, aga igaks juhuks ärge sisse astuge,» hoiatab Zenkel ning juhatab meid esmalt tehase kontorihoone neljandale korrusele.

Siin asub ilmselt tehase kõige tähtsam osa ehk kontrolli- ja juhtimiskeskus. Seda kõike võime vaadata vaid koridoriklaasi tagant, kuid ettekujutuse saab kätte. Kümned suured kontrollmonitorid ja nende taga istuvad töötajad. Nagu kosmoseagentuur. Tähtsat tööd teeb umbes 50 inimest, kes on jagatud vahetustesse. Sellega kontoriploki ülevaade lõpeb ning edasi liigume välialale.

-Lõhn hõljub õhus

Sellel hetkel tunnen esimest korda kummalist lõhna. See pole midagi lämmatavat ning nina krimpsutama ei pane. Kust täpselt lõhn tuleb, pole võimalik öelda, sest seda on tunda kõikjal õhus. Aga see pole siiski vastik väävlihais, pigem meenutab värskelt avatud väetisekotti. Lõhna tunnevad ilmselt kõik grupi liikmed, kuid küsimusi selle kohta ei esitata.

Edasi möödume hiiglaslikust korstnast, mille läbimõõt on umbes kümme ning kõrgus täpselt 138 meetrit. Korstna tipus on näha pisikest valkjat suitsujuga, mis kiirelt õhku hajub. Korstnast üle tee jääb elektrigeneraatorite jahutuse hoone. Kuna hoonel meiepoolset seina ees pole, lendub osa lae alt allalangevast jahutusveest kõnnitee ja hoone vahelisele mururibale ning kaugemalegi.

Meie grupp võtab nüüd suuna tehase veepuhastusjaamale. Enne seda näidatakse maa sisse ehitatud hiiglaslikku tühja basseini, kuhu mahub 7000 kuupmeetrit vedelikku. «Kui suured mahutid peaksid lekkima hakkama, saame kemikaalid lasta basseini,» sõnab tootmisjuht Zenkel ning lisab, et siiani pole seda teha tulnud.

Mainitud lõhn saadab meid jätkuvalt. Kord veidi tugevam, kord nõrgem. Kõige rohkem on lõhna tunda siis, kui tõuseme vaatama neljaastmelise veepuhastussüsteemi esimest rajatist. 20-meetri kõrguses betoonist hiigeltünnis vahutab kemikaalidega reostatud pruun vesi, mille sees hulbivad tuhanded Rubicu kuubiku suurused plastikust klotsid.

Zenkeli sõnul on plastklotsides bakterid, mille ülesanne on vesi mürgistest kemikaalidest puhastada. Sealt jookseb vesi teise mahutisse, kus puhastusprotsess jätkub. Viimases ehk neljandas rajatises paistab vesi juba üsna ilus ning sealt suunatakse see Elbe jõkke tagasi.

-Juua ei tasuks

Margus Kohava küsimusele, kas puhastatud vett võiks ka juua, kergitab Zenkel üllatusest kulme. «Juua? Miks? Ma arvan, et mitte,» lausub Zenkel. Samas väidab ta, et see on puhtam, kui oli jõest võetud vesi. Meil jääb vaid üle tema sõnu uskuda, sest veepuhastusjaama proovide vastavust keskkonnanormidele analüüsitakse tehase laboris iga paari tunni tagant. Samuti jälgib proovide võtmist ja tulemusi keskkonnainspektsioon.

Ringkäigu viimases osas näeme ära ka tehase lõpptoodangu ehk tselluloosi. Umbes 1,5 x 2 meetrit suured valged pappi meenutavad lehed on pakitud laohoones kolme-nelja meetri kõrgustesse virnadesse ning ootavad laialivedu. Peamiselt valmistatakse sellest pabertaskurätte, kätepuhastuspaberit ning trükipaberit.

Lahkume tehasest täpselt kaks tundi pärast sinna sisse astumist. Iga grupiliige sisestab oma plastikust külastuskaardi seina peal asuvasse lugejasse ning astub seejärel läbi ringleva raudvärava tehase territooriumilt välja. Kerge lõhn on endiselt õhus.

ÜKS KÜSIMUS

Kuidas mõjutab Stendali tselluloositehas kahe kilomeetri kaugusel asuva Schwarzholzi küla elanikke?

Hauke Timmreck

Eelis on kindlasti see, et tänu sellele tehasele on ümbruskonna inimesed saanud tööd. Me elame ainult kahe kilomeetri kaugusel tehasest. Isiklikult võin öelda, et kui on idatuul, on meil üsna tugev haisureostus. Lõhnab halvaks läinud munade järele. Õnneks on seda tunda ainult idatuulega.

Teine asi on see, et kui metsaveoautod tagurdavad, piiksuvad nad üsna valjusti. Mulle isiklikult pole see tehas kasulik. Ma käin sagedasti rattaga sõitmas või jooksmas ja pean ütlema, et kui näen suuri suitsupilvi tõusmas ja tunnen lõhna, siis tahaksin küll, et keegi asjatundja tehasest välja paisatud aineid uuriks.

Mida teised sellest arvavad, ma ei tea. Me ei räägi sellest eriti, aga ma arvan, et nad on minuga ühel meelel.

Frank Timmreck

Olen talunik. Me kasvatame hobuseid. Tehas on kahtlemata hea neile, kes on saanud sealt tööd. Kahjuks pole keskkonnamõjud olnud nii väikesed, nagu tehase rajajad lubasid. Haisureostus on talvel ja kesksuvel idatuulega tunda. Haiseb ebameeldivalt väävelvesiniku järele.

Ka veoautoliiklus on kasvanud rohkem, kui oleksime osanud ette kujutada. Seega arvan, et tehas ei avalda ümbruskonnale mitte üksnes positiivset, vaid ka negatiivset mõju. Varem polnud meil veoautoliiklust.

Nüüd on ka noored hobused rohkem ohus, kui nad püüavad metslooma nähes aedikust põgeneda. Liikluses võiks rohkem kasutada veetransporti Elbe jõe kaudu. See osa liiklusest on läbi mõtlemata. Kasutamata võimalus.

KOMMENTAARID

Tehast külastanud grupi liikmete kommentaarid

Tiiu Tuuga

Tähtvere valla maa- ja keskkonnaspetsialist

Tehasel kui sellisel ei olnud ju viga. Tundus modernne ja korrektne. Aga see, et seal üldse lõhna pole, ei ole tõsi. Aga kui see lõhn territooriumilt väga kaugele ei ulatu, siis pole see nii hull. Paraku lähim suurem asustus on sealt nii kaugel, et nad isegi ei tea selle tehase olemasolust. Aga Eesti ei ole Ida-Saksamaa ja Emajõgi ei ole Elbe jõgi. Nad on ikka nii erinevad.

Ma läksin sinna tunnetega fifty-sixty ja nii ma ka tulin. Selle käiguga ei saanud me kogu infot. Ma lootsin, et kui panen ikka prillid ette ja turvasaapad jalga, siis näen palju rohkem. Aga kui ma juba kuulsin, et pildistada ei või, siis läksin emotsiooni püüdma ja selle ma sealt sain. Aga emotsiooni pealt ei saa ehitada.

Mati Raamat

Tartu linnainsener

Ma ei osanud midagi oodata, aga kohapeal mulle meeldis. Inimesed olid abivalmis ja avameelsed. Sain vastused oma küsimustele ja nägin kõike oma silmaga. Võimaliku äkkreostuse puhuks on valmisolek olemas. Minu jaoks oligi see üks olulisemaid küsimusi. Sain rääkida ka lõhnaeraldussüsteemi projekteerijaga ja mulle jäi mulje, et kui süsteem korralikult projekteerida ja ehitada, siis ei ole tootmisprotsessil tekkiva lõhna likvideerimine probleem. Me tundsime küll ka oma ninaga lõhna, aga see oli jäätmekäitlussõlmes.

Saan nüüd palju rohkem aru, kuidas tselluloosi tootmine käib. Siiani on mul olnud rohkem tegemist ikka torude ja tänavatega. Põhirolli mängivad siin ikkagi need normid ja piirmäärad, mis antakse tehase projekteerijatele ette. Viimase vindini puhastamine võib nii kalliks mina, et tehas ei tasugi ennast ära. Aga ma nägin, et tehasest tuli puhas vesi ning kui midagi peaks juhtuma, siis on võimalik kogu saastunud vesi koguda ühte suurde tanki ja hiljem ära puhastada.