Suri akadeemik Arvo Krikmann

Kaspar Koort
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvo Krikmann.
Arvo Krikmann. Foto: Meelis Meilbaum

Täna suri Eesti Teaduste Akadeemia liige, folklorist Arvo Krikmann.

Arvo Krikmann sündis 1939. aasta 21. juulil Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Pudiveres. Ta õppis Pudiveres, Simunas ja Väike-Maarjas, 1962. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. 1975. aastal pälvis ta kandidaadikraadi, 1998. aastal kaitses aga Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juures doktoritöö «Sissevaateid folkloori lühivormidesse». Juba aasta varem valiti Krikmann Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.

Arvo Krikmanni esimeseks töökohaks oli kirjandusmuuseum, kus ta oli aastatel 1962–1969 teadur ja vanemteadur. Järgnesid aastad Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Eesti Keele Instituudis, aastatel 1992–2005 oli Krikmann aga Tartu Ülikooli külalisprofessor ja erakorraline professor. Tema viimaseks töökohaks jäi kirjandusmuuseum, kus ta töötas aastatel 2000–2014 vanemteadurina. Krikmann avaldas rohkelt teadustöid rahvaluule lühivormide kohta, eriti pakkusid talle huvi vanasõnad, samuti rahvahuumor ja kujundkõneteooria.

Arvo Krikmann oli paljude erialaühingute liige. Teda on tunnustatud näiteks Valgetähe III klassi ordeni (1998), riigi teaduspreemia (1999), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2000) ja F. J. Wiedemanni keeleauhinnaga (2014).

Arvo Krikmanni õpilane, üheksa aasta eest tema kaasjuhendamisel doktorikraadi kaitsnud folklorist Mari Sarv rääkis, et Kriku – nagu teda sõprade ja kolleegide seas tunti – puhul võis rääkida kaasasündinud andekusest kombinatsioonis tohutu töövõimega. Krikmanni loengud olid olnud alati väga põhjalikult ette valmistatud, mis tähendas aga seda, et loengutes järje peal olemiseks pidi kogu aeg mõttega asja juures olema.

Juhendajana oli Arvo Krikmann väärtustanud akadeemilist diskussiooni ning neid arutelusid hindab Mari Sarv siiani väga kõrgelt. «Teda huvitasid lühivormid, nagu mõistatused või vanasõnad, mina uurisin regilaulu. Oma poeetilisuses on neil aga ka kokkupuutepunkte ning oli väga huvitav mõelda samades kategooriates,» märkis Sarv.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles