Kaheksa-aastane Jaak Javoiš tuleb igal esmaspäeval kell 11.30 muusikateraapiatundi, pillikohver ukulelega kaasas. Ukulele on väike, nelja keelega kitarri moodi instrument, millelt ta oskab võtta akorde C ja Am. F tuleb samuti välja, kuigi see ei kõla veel nii hästi, kui võiks.
Jaak Javoiš õpib Masingu kooli esimeses klassis, ta on väga musikaalne ja ta on autist.
Muusikaterapeut Karmen Linnamägi töötab Maarja koolis ning tema kabinetist leiab ebamaiste häältega pille, mis ei jäta kedagi külmaks.
Näiteks lüüra, mis on nii maheda kõlaga, et seda ei saagi koledasti mängida. Lüüra loob harmooniat, rahu ja tasakaalu.
Või krota, mis on tšello moodi pill. Kui õpetaja poognaga krota keeli puudutab, on helide vibratsioon toas sedavõrd tugev, et neid võib kehaga tajuda.
Muusikaterapeut Karmen Linnamägi ei tea kunagi täpselt, millise meeleoluga Jaak tema juurde tuleb või kus ta mõtetega parajasti on.
Kui Jaak näeb, et seekord jääb tema tundi istuma ka täiesti võõras inimene, see tähendab mina, ütleb ta otse, et vihkab mind, ja jookseb ruumist minema. Ta teeb seda mitu korda. Õpetaja püüab ta iga kord kas koridorist või ukselt kinni.
«Autistidel on oma tunnete väljendamise ja eristamisega raskusi,» selgitab õpetaja. Ta lisab, et just muusika on üks loomulikumaid kontaktiloomise ja suhtlemise viise. Muusika meeldib kõigile ja annab dialoogiks palju võimalusi.
Lüürakeeli puudutades saab ette kujutada lumehelveste langemist ja tuulehäält. Muid pille appi võttes saab esile tuua teisi talvehääli. Lauldes saab oma nime öelda, kehaosasid loetleda ja muid lugusid jutustada.
Jaak Javoiši lauluhääl kõlab nagu kelluke. Poisil on fenomenaalne mälu, ülihea kuulmine ning enamasti talle meeldib esineda. Kõik need oskused võivad poisi autistliku loomuse ja puuduliku suhtlemisoskuse tõttu jääda varjule. Samas ei ole muusikateraapiatund Jaagule nagu mis tahes teine huviring, see on palju rohkemat.
Jaak Javoiši lauluhääl kõlab nagu kelluke. Poisil on fenomenaalne mälu, ülihea kuulmine ning enamasti talle meeldib esineda.
Kuna autistlikel lastel on raskusi oma keha ja mina tunnetamisega, toetab musitseerimine lapse eneseväljendust, õpetab teda ennast ja maailma kontrollima, aitab tähelepanu koondada. Ning kui Jaagu peale mõelda, siis kõik see on tulevikku silmas pidades ta arengule hädavajalik.
«Ma tahan nüüd vaadata, kuidas poiss lendab lumemehega, paluu-un!» nurub Jaak enne tunni lõppu ega taha enam millelegi muule mõelda.
Õpetaja ütleb, et kui nad laulavad läbi veel üheainsa laulu, saab Jaak vaadata ka seda igatsetud muusikavideot. Lugu, mida Jaak nurub, on pärit kuulsast animafilmist «Lumemees» ja see algab sõnadega «Iˇm walking in the air».
Needsamad sõnad on õpetaja palunud eesti keelde tõlkida ning just seda laulu nad Jaaguga koos kevadel aset leidva festivali tarbeks harjutavad: «Me õhus kõnnime, kuuvalgust täis on taevatee ...»
Lõpuks on Jaagul videovaatamise luba käes.
Siis tuleb Jaak õpetaja nutitelefoniga minu, täiesti võõra inimese kõrvale, keda ta tunni algul kogu hingest vihkas. Ta isegi nõjatub mu vastu, et ma paremini näeksin, ja vajutab loo käima.
Me jälgime koos lendavat lumemeest, kel on kaenlas väike pidžaamas poiss, kellele lumemees näitab linna ja külasid, metsa ja ookeani. See on terve unenägu. Jaak ei saa silmi ekraanilt enne, kui viimane sekund sellest loost on kõlanud.
Muusika suutis enam kui keegi teine, aitas Jaagul minuga sõbraks saada.