Alice on suure kahuse soenguga seksikas neiu, kes on jäänud koomiksimeistri loomingut sellisena ehtima aastakümneid tähele panemata. Ja nagu toona, sekeldavad nüüdki Alice´i ümber end paksuks õginud tige Mikihiir, Koi Rott ja mõni teinegi tegelinski, kes ajavad suust välja jutumulle.
Aktuaalsuse värvi lisavad Zassa tušipiltidesse kogu maa okupeerinud Lumekuninganna, mistõttu Alice on sunnitud suunduma Austraaliasse heinale, ning Tuhkatriinu, kelle suur hetk saabus Islandi tuhapilvede tõttu. Aktuaalne on ka kliimasoojenemine, mis teeb teadusemehe murelikuks.
Autor oli näituse avamisel reede õhtul seevastu rõõmus, sest teda ümbritsesid vanad sõbrad. Eelmine kord oli neil põhjust Zassat sel puhul õnnitleda aastal 1995, nagu ta ise mäletab, Illegaardis avatud akvarelliväljapanekul.
Ettevõttes Tartu Keraamika keraamikuametit pidav koomiksimeister ei joonistanud vahepeal peaaegu üldse. Mõneaastane paus joonistamises lõppes ühe teleseriaali tõttu. Nimelt inspireeris Zassat pastakat ja paberit haarama sarjas kõlanud 1960. aastate muusika.
Teleka ees tekkinud märkmepatakat lappas maalikunstnik Katrin Moora, kelle innustusel kandis koomiksimeister need tušiga korralikule paberile, pidades silmas väljapanekut. Loomingulist indu lisas karikaturistile asjaolu, et Tartu kunstimuuseum ostis temalt kui popkunsti elavalt klassikult mullu õige mitu joonistust aastaist 1972–1974.
Näitust «Alice jt.» saab Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus vaadata 21. veebruarini.