Priit Pullerits: veriste jalgpallikakluste tõeline sõnum

Priit Pullerits. Foto: Priit Pullerits

Mulle ei meeldi kakelda. Olles nüüd ära teinud selle kohustusliku vägivallavastase avalduse, saab ehk asjaga edasi minna.

Nimelt, mulle meeldivad jalgpalli EM-võistluste ajal peetavad kaklused. Ei, mitte selle pärast, et keegi saab haiget ja keegi koguni viga, vaid selle pärast, et need kisuvad alasti karmi tõe: pealtnäha silutud-lakutud ja endast palju arvava Euroopa varjus, millest jutlustavad ja mida idealiseerivad meie aja Ahto Lobjakad, pulbitseb teistsugune Euroopa – rahulolematu, pahane, pettunud, pahur, tasalülitatud, tõrjutud, ignoreeritud. Selline Euroopa, mida poliitiline eliit ja selle õuelaulikud näha ega parema meelega isegi tunnistada ei taha.

Jalgpalli EM-võitlused Prantsusmaal on oma tribüüni- ja tänavalahingutega, mis on palju ägedamad ja verisemad, kui lähiajast annab meenutada – ja milles ei löö sugugi kaasa üksnes venelased –, virutanud uppi pettekujutelma Vana Maailma suundumisest uude, loomult ühtsesse, tolerantsesse, piirideta ja multikulti ajajärku. EM-turniir, Euroopa aasta tippsündmusi, on andnud hoopistükkis allasurutud Euroopa söakamaile ja vihasemaile esindajaile võimaluse näidata oma äkilist rahvuslikku meelsust, päästa valla kõik need tunded, kogu see meelepaha ja stress, mida on tekitanud vastukarva käivad ametlikud arengud ning mida võimurkond on püüdnud summutada sõbraliku Euroopa retoorikavaibaga kaunitest euroopalikest väärtustest.