Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Juhan Javoiš: ärge tehke Tähtvere silda!

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Juhan Javoiš, põline tartlane, Tartu ülikooli teadlane, nelja lapse isa | FOTO: Erakogu

Tartu uus üldplaneering kavandab Tähtvere silda, mis ühendaks Põllu tänava Kreutzwaldi tänavaga. Seda silda on plaanitud varemgi ja alati on teema kütnud kirgi. Kellele ja milleks siis ikkagi Tähtvere sild? Kes sellest võidaks, kes kaotaks?

Kord hakanud Suur Tõll maja ehitama. Maja aga ei saanudki valmis, rühma palju tahad, sest igal öösel lõhkunud Vanapagan kõik maha, mis päeval ehitati.

See lapsepõlves loetud muinasjutt tuli meelde, kui mõni aasta tagasi kottpimedatel sügishommikutel Tähtvere spordipargis tervisejooksu tegemas käies avastasin samasuguse «vanapagana» tegevuse, küll veidi äraspidises vormis. Lausa müstiliselt kiiresti – vaid mõne päevaga – ja piltlikult öeldes haudvaikselt kerkis spordipargi läänenurka tohutu suur «kelgumägi».

Sellelt kelgumäelt on palju rõõmu leidnud hulk Tartu mudilasi, minu omad kaasa arvatud. Aga täiesti varjamatult järgib see vägev mägi juba aastaid plaanitava Tähtvere maanteesilla sihti Tuglase tänava pikendusena.

Vaadates ka rajatise kuju, ei saa olla kahtlust, et lõppfunktsioonilt on tegemist tulevase maantee või mingite selle tugistruktuuride muldkehaga, mis on kuhjatud settima aastaid ette. Settima ja tahenema, kuni on järk-järgult summutatud linlaste protestihääled ja läbi surutud vajalikud planeeringud.

Tülikas, aastaid aega nõudev, kuid täiesti teostatav ülesanne. Sest kui palju jätkub tavaliselt linlasel aega, mahti ja tähelepanugi, et elukutseliste planeerijate ja «arendajate» survele vastu seista? Ja kui keegi peaks hädaldama – veel pole kokkulepetki, aga juba kuhjate muldkeha –, siis on vastus varnast võtta: me tegime lastele kelgumäe! Tõesti, saatanlik plaan!

Need varahommikused kõhedakstegevad mõtted (või unenäod?) jäid toona painama ja mattusid väikese linlase argimurede alla. Aga hinge jäi ka kindel teadmine, et pääsu pole, varem või hiljem kerkib uue silla ehitamise plaan magava lohena taas kuskilt ametkondade sügavusest esile. Mis sest, et rumalamat plaani annab otsida ja iga kord, kui see avalikkuse ette ilmub, materdatakse ta kiirelt jälle teadmata ajaks põranda alla. Nüüd on see hetk taas käes.

Sisestades Google’isse sõnapaari «Tähtvere sild», ilmuvad esimeste viidetena «sillasõjad» aastatest 2000 ja 2010. 2010. aasta Tartu Postimehes (Jüri Saar, «Supilinlased tõrjuvad Tähtvere silda») arutleb Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku: «Kahtlustusi, et silla liikluskoormus on väike, ei saa väga tõsise argumendina võtta. Miks peaks sild olema meeletu liikluskoormusega? Silla ülesanne on liiklust hajutada. Kõik need kavandatavad uued sillad on mõeldud selleks, et kesklinna liiklust hajutada.»

Väga tähtis on siinkohal teadvustada ammu tuntud tõsiasja, et autoteede hajutamine, laiendamine, õgvendamine ja juurde ehitamine ei muuda liikluskoormust paraku vähem agressiivseks, või kui, siis üksnes väga ajutiselt.

Autode hulk teedel pole jääv suurus, vaid kasvab ja kahaneb väga dünaamiliselt vastavalt oludele. Kui tuua võrdlus meditsiinist, siis võiks oletada, et eemaldades vähki haigestunud inimese kõhuõõnest mõne elundi, on probleem lahendatud, sest kasvajal on ruumi laialt ja ta ei sega kedagi. Paraku probleem vaid süveneb!

Esiteks, liiklemine (ja lihtsalt ajaveetmine) seespool autosalongi muutub mugavamaks. Teiseks, liiklemine (ja ka sportimine ja puhkus) väljaspool seda muutub ebameeldivamaks. Üha suurem on kiusatus valida pehme autoiste ja loobuda tervislikumast liikumisviisist. Tulemus on see, et Tähtvere sild toob liiklusummikud keset linna hinnatumat puhkeala ja lisaks jäävad alles või isegi suurenevad ummikud nii minu kodu juures Kreutzwaldi tänaval kui ka mujal.

Põlise tartlasena pole ma mitte kusagil meie linnas näinud rohkem rõõmsaid inimesi kui plaanitava silla alal –  spordipargis, supelrannas, dendropargis. Olgu talv või suvi, isegi kõige porisematel kuudel see kant lausa kihab tervislike eluviiside harrastajatest – ja aasta-aastalt üha rohkem. Nende hulgas on tohutult lapsi, alates kõige pisematest!

Tänapäeva inimene, vähemalt valdav osa meist, ei kummarda enam ei Jehoovat, Taarat ega Muhamedi. Kahte asja võiksime siiski pühaks pidada: tervist ja rõõmu. Ükskõik kui hästi lahendada sillast alt või üle pääsemine – nii õhupuhtuse, müra kui ka esteetika poolest, kahjustaks plaanitav sild neid ideaale väga otseselt.

Linna uue üldplaneeringu eskiisprojekti kaardil näeb kavandatav sild välja vähemalt sama kaunis, kui omal ajal võis välja näha legendaarne BAMi trass. See tähendab, neetult kaunis ja pompoosne. See võib mugav ja praktiline tunduda ka mõne Tallinnasse koosolekule kiirustava linnavalitseja autoaknast. Aga sellega tema võlud piirduvad. Selle silla ehitamisega tehtaks linnale väga suurt ja korvamatut kahju. Valitud trass on halvim võimalik.

Ma ei tea mitte kedagi, kes teaks kedagi, kellele võiks uus sild rõõmu valmistada. Teoreetiliselt aiman, et rõõmu võiks see teha tee-ehitajatele, sest liikvele läheks selline hulk raha, millest lihtinimene ei oska undki näha. Teoreetiliselt võib aimata ka kanaleid, kuidas see huvi kõige ürgsemal ja loomulikumal viisil kandub üle linnavalitsejatele. Tegelikult väga loodan, et kumbki seltskond on tublid inimesed ja aimdustel pole mingit alust.

Juhan Liiv kirjutanud kord ühele pealetükkivale austajale autograafi: «Oleks kuulnud, kui sind tehti, oleks hüüdnud: ärge tehke!» Liiv viskas nalja, aga Tähtvere silla puhul lihtsalt ei kujuta ette, mida muud võiks öelda.

Mul on tunne, et igasugune loogiline väitlus kõlksub tühjalt vastu ma-ei-tea-kelle kõrgemaid huve. Nagu Suure Tõllu majaehitus. Nagu eelmistel kordadel. 2000, 2010, 2016 – kui kaua me vastu peame? Kui palju ajapikendust linlastele välja suudame võidelda? Ärge tehke!

Tagasi üles