Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2016/06/03/5466739t1ha479.jpg)
Niimoodi ei saa Tartu massispordi täht-üritust enam jätkata. Joel Zirel, Kroonpressi trükiosakonna juhataja, on viimasest kümnest rattarallist kaheksal tunnistanud oma silmaga, kuidas viimastel kilomeetritel, kui võistlejad kihutavad parema koha eest võideldes mööda Turu tänavat finiši poole, on mõned lennanud raginaga asfaldile.
Olin seekordsel rattarallil ise üks noist kukkunuist. Meditsiinipunktis abi saades näis, nagu käiks läheduses sõda. Uusi vigaseid, põlved-puusad-küünarnukid verised või rangluu katki, tuli pidevalt juurde. Midagi tuleb ette võtta, et sellele veresaunale piir panna. Tänavuse võidusõidu aegu kuulsin, kuidas Tartu rattarallist räägitakse juba kui hakklihamasinast.
Lahendus, kuidas muuta Eesti üks põnevaim ja adrenaliinirohkeim massispordivõistlus ohutumaks, on lihtne. Suurtel rattavõistlustel kehtib teatavasti reegel, et kõik, kes kuuluvad gruppi, saavad võrdse aja. Mis siis, et lõpetasid grupi sabas 20 sekundit hiljem kui mehed grupi peas. Aga sellest veel ei piisa, et kahandada rattaralli ohtlikkust, sest võitlus ei käi aja peale, vaid koha nimel. Siit tuleb rattaralli korraldajal, klubil Tartu Maraton, astuda veel üks väike samm.
Nimelt kõik, kes lõpetavad ühes grupis – ja gruppi kuuluvaks loetakse kõik need, kes ei kaota eespool asuvale sõitjale finišijoonel rohkem kui sekundiga –, ei saa mitte üksnes võrdse aja, vaid saavad ka võrdse, ühesuguse koha.
Seletan näitlikult, mida see muudab. Äsjasel rattarallil kuulus gruppi, kus sõitsin, umbes sada meest. Kui need mehed hakkasid viimastel kilomeetritel n-ö finišit panema, et saada protokolli näiteks 123. koht, mitte jääda 132. kohale – hoia taevas, kui peaksid jääma 212. kohale! –, oligi tulemuseks see, mida Zirel on peaaegu alati täheldanud: kukkumine. Veri, murtud luud, lõhutud kallid rattad.
Kui aga kõik suurde gruppi kuulujad saaks automaatselt sama aja ja sama koha – just koha, olgu rõhutatud –, lõpetagu nad grupis esimese või viimasena, võtaks see lõpukilomeetreil tõmblemist, enda ja teiste ohustamist kindlasti vähemaks. Grupp tuleks riskantselt rabelemata üheskoos lõpuni, kõik lõpetaksid terve nahaga, kõik saaks ühesuguse, ütleme, et 119. koha.
Loomulikult peavad rattaralli lõpuks selguma siiski parimad. Seega võiks korraldajad rakendada mu ettepanekut alates teisest ehk peagrupile järgnevast grupist või alates neist gruppidest, mis lõpetavad teises sajas ja hiljem. Esimesed, eeldatavalt ka kogenuimad ja vilunuimad, peavad saama kihutada mees mehe ja hammas hamba vastu. Tegemist on ju ikkagi spordiga.
Ainult ükskõiksus Tartu rattaralli tulevaste ohvrite vastu saab takistada rattaralli korraldajaid seda ettepanekut juba järgmisel aastal ellu viimast.