Priit Pullerits: päästke meid hakklihamasinast!

Esimene reaktsioon pärast rattavõistlusel suure kiiruse pealt kukkumist on tavaliselt šokk: mis nüüd küll juhtus, jäin ma ikka terveks, mida edasi teha? Priit Pullerits seedib Tartu rattaralli finišisirge algul läbielatut. Foto: Kristjan Teedema

Niimoodi ei saa Tartu massispordi täht-üritust enam jätkata. Joel Zirel, Kroonpressi trükiosakonna juhataja, on viimasest kümnest rattarallist kaheksal tunnistanud oma silmaga, kuidas viimastel kilomeetritel, kui võistlejad kihutavad parema koha eest võideldes mööda Turu tänavat finiši poole, on mõned lennanud raginaga asfaldile.

Olin seekordsel rattarallil ise üks noist kukkunuist. Meditsiinipunktis abi saades näis, nagu käiks läheduses sõda. Uusi vigaseid, põlved-puusad-küünarnukid verised või rangluu katki, tuli pidevalt juurde. Midagi tuleb ette võtta, et sellele veresaunale piir panna. Tänavuse võidusõidu aegu kuulsin, kuidas Tartu rattarallist räägitakse juba kui hakklihamasinast.

Lahendus, kuidas muuta Eesti üks põnevaim ja adrenaliinirohkeim massispordivõistlus ohutumaks, on lihtne. Suurtel rattavõistlustel kehtib teatavasti reegel, et kõik, kes kuuluvad gruppi, saavad võrdse aja. Mis siis, et lõpetasid grupi sabas 20 sekundit hiljem kui mehed grupi peas. Aga sellest veel ei piisa, et kahandada rattaralli ohtlikkust, sest võitlus ei käi aja peale, vaid koha nimel. Siit tuleb rattaralli korraldajal, klubil Tartu Maraton, astuda veel üks väike samm.