Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vitamiinilaks ja puhas rõõm kudumisest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lavastuses järgivad kudumise õpetust Helgur Rosental (ülalt), Piret Simson, Janek Joost ja Katrin Pärn. | FOTO: RUUDU RAHUMARU

Neljapäeval esietendus  Tartu Uues Teatris «Koon». Autor-lavastaja Renate Keerd on tänavu nomineeritud teatripreemiate tantsuauhinnale kui väljakutsuvalt isikupärase koreograafilise käekirjaga jõuline kunstnikunatuur füüsilis-visuaalses teatripildis.

«Koon» vastab täpselt sellele kirjeldusele ning arendab seda käekirja edasi. Lavastuse kontekstis võiks isegi öelda, et koekirja.

Mitmeti mõistetavad pealkirjad on samuti Keerdi üks kaubamärke, üks varasemaid näiteks «Pure mind». Tekkis küsimus, kas seekord on pealkirjaks nimisõna või hoopiski verbi üks vorme. Olles ise suur käsitöösõber ja kuduja, on vastus sellele küsimusele ikkagi pigem tegusõna poole kaldu.

«Koon» on keerulise mustriga kampsun, mida harutama hakates ei oska kohe kuskilt alustada, sest tervik on tervik ja lõngajupid hästi peidetud. Inimelu võib vaadata kui kangast või kudumit, samuti ka lavastust.

Mustrid vaatajate ees

Vaatajate ette toodud mustrid on vägagi tuttavad ja heas mõttes äratuntavad. Tekkivad seosed, paralleelid ja kordused panevad mõtlema. Ühest liigutusest kasvab välja teine, teisest kolmas ja kolmandaga tekib hoopis midagi uut, mis annab uue väärtuse ka eelnevale.

Avastamise ja tõlgendamise ruumi jätkub piisavalt nii eraldi stseenidesse kui ka lavastustervikusse. Samas hoitakse läbimõeldud struktuuri abil vaatajat kindlal rajal.

Aeg-ajalt kostab kõlaritest õpetlik hääl, mis annab edasi (pseudo)kudumisõpetust, mida etendajad ka püüavad jälgida. Hääl ütleb, et tegemist on keerulise mustri ja kudumiga. Nii ka elus endas – õpetusi võib ju jagada, kuid välja kukub tihtilugu ikkagi midagi muud. Just see teebki tegevuse jälgimise põnevaks.

Liikumise arenedes hakkavad lahti rulluma hoopiski inimsuhted ja -suhtlus.

Lõppude lõpuks oleme ka täiskasvanuna siiski ainult lapsed, lihtsalt mängud ja nende reeglid on keerulisemad. Kõrvalt vaadates on see kuidagi nii selge, ise mängides aga raskemini tajutav.

Tavaliselt sõna kasutavad näitlejad on pandud väljenduma füüsilises keeles, kuigi sõna ei ole tagaplaanil. Võrreldes Keerdi varasemate lavastustega kasutab «Koon» sõna palju. Muusika, etendajate liikumise ja häälega on loodud emotsioonipildid, mis on ilusad vaadata ja tõstavad tuju.

Tugev ansamblimäng

Etenduse arenedes liigutakse siiski filosoofilisemasse mõttemaailma.

Nelja näitleja vahel on tugev ansamblimäng, samas on olemas soolod ja duetid.

Üks etenduse tipphetki oli minu meelest Piret Simsoni soolo «Ave Maria» saatel. See sarnanes dervišite tantsuga, maailma energia ja rahu toomisega. Ühekaupa minema lendavad seelikud olid nagu sibula kiht kihi kaupa lahtikoorimine ja tuumani jõudmine.

Lõpuks oli laval inimene ilma varjava katte ning maskita, täpselt nii, nagu ta on päriselt.

«Koon» on vitamiinisüst, mis vihjab varsti saabuvale kevadele ning annab positiivseid emotsioone ja mõtteainest, sest erinevaid tähenduskihte on lavastuses mitmeid. Teatrimajast lahkudes naeratasin õndsalt ja sees oli puhas rõõm. Nagu oleksin käinud kirikus pihil, aga tegelikult olin hoopis teatris kudumist õppima

------------------------------

Esietendus

• 10. märtsil esietendus Tartu Uues Teatris «Koon».

• Autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd.

• Laval on Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Helgur Rosental.

• Järgmised kolm etendust on täna, 15. ja 16. märtsil.

Tagasi üles