Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2016/02/08/5024333t1h54df.jpg)
See siin ei peaks kohalikus lehes olema koht, kus rääkida eileõhtusest kauge maa tulede säras Oscarite jagamisest. Aga kui maailmas puhutakse hiiglasuureks küsimus, miks ei leidunud sedapuhku parima pea- ja kõrvalosalise auhinnale kandideerijate hulgas ainsatki mustanahalist, tekib huvi kasutada sama mõõdupuud ehk nahavärvi vaatlemaks, kui õiglaselt on eri rassid esindatud muudel elualadel. Selle veeru temaatikat arvestades siis spordis.
Ja arvestades, et sporditööstus on palju suurem kui filmitööstus – ainuüksi Nike müüs tunamullu spordivarustust sama suure summa eest, kui palju teenisid filmistuudiod kokku kümnel maailma suurimal filmiturul (sh USA, Hiina, India) –, on spordi vaatlemine Oscarite galal tõstatatud teema valguses enam kui põhjendatud.
Pilt, mis avaneb, on pehmelt öeldes intrigeeriv. Mingisugusest eri rassi inimeste proportsionaalsest esindatusest nüüdisaja tippspordis, mille puudumist tänavusel Oscarite-õhtul on kajastanud laialt kogu maailma meedia, pole esinenud juba kümnendeid.
Meenutage, millal te nägite viimati olümpiamängude ühel peaalal, meeste 100 meetri jooksu finaalis mõnda mittemusta. Selleks tuleb ajas minna tagasi tervelt 36 aastat, Moskva olümpiale. Selle ala viimasest 38 maailmarekordiomanikust on kogunisti 28 olnud mustanahalised. Ja kui mitu valgenahalist sprinterit on suutnud joosta 100 meetrit kiiremini kümnest sekundist? (Vihje: selliseid mehi on kokku 106.) Õige vastus: üksainus, prantslane Christophe Lemaitre.
Niisiis, kas peaks kutsuma üles boikoteerima 100 meetri suurjookse, nagu kutsusid mõned Hollywoodi kuulsused boikoteerima seekordset Oscarite suurüritust?
Saan aru, et osa teist tahaks siinkohal protestida: miks valisin tõstatatud rassiteema illustreerimiseks just 100 meetri jooksu, mille kohta teavad isegi spordivõhikust koduperenaised, et sel alal arvete klaarimine on juba pikki kümnendeid mustade meeste omavaheline asi.
Jah, on küll, aga kuidas see muudab tõsiasja, et valged mehed on kiirjooksus krooniliselt alaesindatud? Kusjuures see ei ole sugugi alati nii olnud. Pärast Teist maailmasõda kuni Moskva suvemängudeni võitsid üheksast 100 meetri olümpiafinaalist valged rohkem kui pooled, viis.
Laiendagem vaatevälja. Paraku ei tähenda see, et pilt muutuks õiglasemaks. Viimase kolme kümnendi jooksul, mil võrdsete võimaluste edendamine on kuulutatud arenenud maailmas sotsiaalse progressi nurgakiviks, on rassiline ebavõrdsus, mille nüüdne Oscarite gala teravalt fookusesse kiskus, spordis üksnes süvenenud. Korvpalli profiliigas NBA on kolm neljandikku ja ameerika jalgpalliliigas NFL kaks kolmandikku mängijaist mustanahalised. (USA elanikkonnast moodustavad nad kõigest kaheksandiku.)
Või näide Eestile lähemalt: Inglise jalgpalli Pre-
mier League’is on iga kolmas mängija tumedanahaline, samas kui Inglismaa elanikest moodustavad mustad kõigest kolm protsenti. Hakkame neid liigasid samuti boikoteerima, kuni seal rohkem valgeid ei palgata? Ja lubage pilti tasakaalustada: äkki boikoteeriks ka hokiliigat NHL, kus tükk aega oli väljakul must vaid litter ning kus valged moodustavad endiselt 95 protsenti kõigist mängumeestest?
Ütlete nüüd, et on küsitav panna osatäitmised filmides ühte patta sportliku võimekusega, sest mis teha, kui mustad on väledamad jooksjad ja võimekamad korvpallurid ning valged on osavamad hokimängijad. Tõsi, selle kinnituseks võib leida igasuguseid teaduslikke uurimusi.
Ent samas leiab ka uurimusi, mis ütlevad, kui tsiteerida California ülikooli (Berkeleys) tumedanahalist sotsioloogiaprofessorit Harry Edwardsit: «Müüt sellest, et must mees on rassi tõttu kehaliselt ja sportlikult võimekam kui valge, on sama aegunud nagu müüt, et mustad on seksuaalselt võimekamad.» Seega, eelnimetatud küsitavus on küsitav.
Ometi, öelgu Edwardsi-sugused mida tahes, on see fakt, et suures spordis valitseb rassiline ebaproportsionaalsus. No ja siis? Kas teile ei tundu see kurioosne, et ajal, mil rassiliste erisuste rõhutamine peaks juba ammu kuuluma möödanikku, mõõdab osa inimesi – näiteks Oscari-galat boikottivad näitlejad ja nende sõnumit võimendavad ajakirjanikud – maailmas asju endiselt ja peamiselt nahavärvi järgi. Aeg oleks sellest anakronistlikust, äraspidisest rassismist üle saada. Sest, nagu vana kõnekäändki ütleb: mis tähtsust on sellel, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab.