Tartus tõusis uuel aastal taas lasteaia kohatasu. Uuel aastal tõusevad ka lastetoetused, palgad, tulumaksuvaba miinimum ja toimetulekutoetuste piir. Ka linn aitab hättasattunuid oma sotsiaaltoetustega. Samas nõustun linnavolikogu kolleegi Jüri Kõre seisukohaga, et sotsiaaltoetuste najal elada ei ole normaalne.
Abistavatest meetmetest hoolimata on mitmed vanemad lasteaedadele võlgu. Põhjusi on siin erinevaid: on ajutisi raskusi, on lihtsalt minnalaskmist, on lahkuläinud vanemate vaidlust, kumb maksma peab jne.
Lapsed kaovad lepingut lõpetamata 200–300 euro suuruse võlgnevusega ja lasteaial pole mingeid hoobasid neid võlgu sisse nõuda. Igal aastal jäävad lasteaiad ilma tuhandetest eurodest, linnavalitsuse juristid peaksid otsima võimalust raha tagasi saada.
Nii olengi dilemma ees nagu Buridani eesel – ei tea, kummast kuhjast süüa –, aga loodan, et päris nälga ei sure. Kui ei toeta lasteaiatasu tõusu, saen oksa, millel istuvad minu sajad kolleegid ja kasvandikud, samas saan aru ka lapsevanemate hirmust.
Nõukogude aeg kestab
Selle küsimuse valguses kirjeldan natuke elu võimalikkust lasteaias ehk seda, kuhu kaob raha ja kuidas võidelda tolmuga.
Enamik Tartu lasteaedadest on ehitatud 1960.–1970. aastatel. 1990. aastatel vähenes laste arv järsult ja mitu lasteaeda lihtsalt likvideeriti. Uue sajandi algul hakkas aga laste arv kiiresti kasvama ja lasteaiakohtade puudus aina suurenes.
Buumi aja rahasadu lasteaedadesse eriti ei jõudnud, masu ajal võeti see vähenegi ära ja probleemid aina kuhjusid. Rühmad topiti lapsi ruumipuudusest hoolimata pilgeni täis. Hiljem ehitati küll mõned uued lasteaiad, kuid vanade elukeskkond jäi enamasti nõukogude aja tasemele.
Olen lasteaias töötanud 35 aastat ja mul oli hiljaaegu rühmas ikka sama vana tumepruun kontorimööbel. Mõned aastad tagasi sain endale metoodikakabineti mööbli, kuigi sama vana, oli see siiski hele ja värskema väljanägemisega.
Viimase kahekümne aasta jooksul sain esimese tuttuue mööblitüki kolm aastat tagasi, kui vahetati välja lasteaia aegade algusest olnud laste pruunid riidekapid, aasta eest sain uued tervisekaitse nõutud tellitava kõrgusega lastelauad.
Vanemates lasteaedades, eriti ühe ruumiga rühmades, kus lapsed õpivad-mängivad, söövad ja magavad, on suur ruumipuudus. Olen ise lapsi sahtelvooditesse magama sättides 20 aastat laudu kokku tõstnud. On lasteaedu, kus lapsed magavad kolmekorruselistel naridel või põrandale laotatavatel raamidel.
Lasteaiad lihtsalt peavad kogu aeg tegema valikuid, millesse investeerida, igal asutusel on oma prioriteedid. Meil pole õppevahenditeks ainult paberid-pliiatsid ja liim, vaid ka mänguasjad ja õueatraktsioonid. Kes veel ei tea, mis mänguasjad maksavad, võiks Juku poest läbi astuda, kui ei karda šokki saada.
Pärast turvanõuetele vastava kiige soetamist ei saa rühmadesse vähemalt pool aastat ühtegi uut mänguasja osta. Mitme lasteaia õues ongi veel alles mõned vanad raudredelid, sest nende väljavahetamine on ülikallis ja midagi väga olulist jääks siis tegemata.
Lisaks on lasteaias vajalikud potid-pannid, sööginõud, tonnides puhastusvahendeid ja tualettpaberit, et täita tervisekaitse mõneti ülepingutatud ja rahasöövaid nõudeid.
Lasteaiatasust sõltub lasteaedade igapäevane toimimine, mitte töötajate palgad. Viimastega saab linn ise enam-vähem hakkama.
Lasteaiakohtade imetrikk
Olen volikogus kolmandat koosseisu ja kahel esimesel oli alaline probleem lasteaiakohtade vähesus.
Praegune linnavalitsus on hakkama saanud imenipi ja imetrikiga nagu Pipi, lahendanud kohapuuduse, tekkinud on isegi ülejääk, mida pakutakse lähivaldadele.
Kuid see trikk on tehtud lasteaiatasu võrdsustamise abil nii linna- kui eralasteaedades, et kindlustada kõikidele lasteaeda soovijatele piisaval arvul kohti ja tagada lapsevanemate võrdne kohtlemine. Nüüd on aeg tagada laste võrdne kohtlemine.
Minu arvamus on, et nüüd, mil kohapuudus on kadunud, peab hakkama panustama kvaliteeti ja looma vanades lasteaedades käivatele lastele samaväärseid tingimusi, kui on uute lasteaedade kasvandikel.
Vanemates ja väiksemate ruumidega lasteaedades tuleb vähendada laste arvu rühmas, ilma et lasteaia eelarve sellest kannataks. Välja on vaja vahetada ajast ja arust inventari ja nüüdisajastada õpikeskkonda: mööbli ülevärvimisest ja seinaaukude katmisest piltidega enam ei piisa. Tühjaks jäävates rühmaruumides peaks looma muusika- ja kunstitegevuse või rühmatöö võimalused, mida praegu pole paljudes lasteaedades.
Olen sellest kõigest tüütuseni rääkinud, loodan, et jää hakkab lõpuks liikuma.
Palju on juba tehtud: CO2-raha eest soojustatud ja renoveeritud mitme lasteaia fassaadid, aknad vahetati kõigis lasteaedades, rühmad on varustatud arvutite ja internetiga.
Linnavalitsus on viimastel aastatel näidanud head tahet ja planeerinud eelarvetes arvestatavaid summasid rühma- ja teiste ruumide remondiks ning see jätkub tõusvas joones. Mitmel aastal järjest on tõstetud ka töötajate palku. Kuid linnaeelarvel on piirid.
Õpikeskkonna lastesõbralikumaks muutmiseks on vaja ka lapsevanemate toetust kohatasuna, et lasteaiad saaks ise, oma vajadustest lähtuvalt olukorda parandada.
Mõttetu võidujooks
Uue rahastamissüsteemiga pannakse lasteasutused konkureerima laste ehk pearaha nimel, kuid uuemad lasteaiad on juba enne finišis, kui vanemad stardijoonele jõuavad. Sa võid olla maailma parim õpetaja, kuid kui sa töötad äärelinna räämas lasteaias, pole mõtetki võistluses osaleda.
Särasilmsest entusiasmist ja missioonitundest enam ei piisa. Imetlen oma kolleegide oskust luua lastele nigelatest tingimustest hoolimata õdus olemine.
Olen näinud Euroopa riikide lasteaedu. Meie lasteaiad on hubasemad ja kodusemad, eriti just ümbritsevad aiad puude-põõsaste, muruplatside ja lillepeenardega.
Ma ei sooviks töötada paljukiidetud Soome lasteaias, kus õuel on ainult killustik, ega Rootsis, kus lapsed soovi korral peavad magama pimedas kamorkas madratsil, ega Brüsselis, kus lapsed mängivad kivipõrandal.
Soovin, et Tartu lapsed võiksid valida endale sobiva lasteaia kodu lähedal ja et see ei erineks õpikeskkonna poolest teistest.