Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kopsuarstid pingutavad, et nende patsiendid suudaksid hingata suure sõõmu õhku

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pille Parm (vasakul) ja Marget Savisaar on arstid, kelle kohta on kolleegid öelnud, et nad on ebainimlikult ennastohverdavad. | FOTO: Margus Ansu

Erilised lood inimestele meeldivad. Lood, mis paistavad esialgu õudsed, aga lõpevad hästi. Nende teadmine aitab uskuda, et ühel päeval, kui sa ise oled hädas, tuleb keegi ja aitab ka sind. Isegi siis, kui sa vajad võimatut – näiteks uut elu.

Kopsuarst Marget Savisaar ja intensiivraviarst Pille Parm on Eestis kaks niisugust doktorit, kes tegelevad eriliste patsientide ja väga eriliste lugudega.

Nad valmistavad inimesi ette kopsusiirdamiseks ning kannavad nende eest hoolt kõik pikad paranemisnädalad.

Kopsuarst Marget Savisaarel tuleb niisuguste patsientide tervist valvata aga kogu nende edasise, uue elu.

7. oktoober 2010 läks Eesti meditsiini ajalukku: rindkerekirurg Tanel Laisaare juhtimisel leidis Tartu ülikooli kliinikumis aset Eesti esimene kopsusiirdamine.

Aasta varem, 28. aprillil 2009 sai üks Eesti patsient endale uued kopsud Viinis. Ka seal viibis kirurg Tanel Laisaar, kuna koostöö Viini arstidega, et valmistada ette kopsusiirdamine Eestis, käis juba aastaid.

Nüüdseks on Eestis tehtud 16 kopsusiirdamist ning uue organi saanutest 13 on elus. Nende seas on mehi rohkem kui naisi. Nad kõik on keskealised inimesed, mõned üle viiekümne, mõned vanemad. Pooled neist käivad tööl. Ühele inimesele on siiratud kopsud kaks korda.

Miks see juhtub

Kopsuarst Marget Savisaar selgitab, et paraku on mõni haigus ravimatu, ja inimene ise ei pruugi oma tõves süüdi olla, haigus lihtsalt tuleb.

Mõnikord näib, et aega on veel palju. Arstide abiga saab patsient vaevustele leevendust ja tekib tunne, et kõik ei olegi kadunud. Inimene mõtleb ise ka, et ega ta vanemana peagi nii palju suutma, kui ta suutis noorena. Siis ühel päeval tuleb aga ette see viimane piir.

«Haiguse teeb väljakannatamatuks mitte valu, vaid õhupuudus, lämbumistunne ning suutmatus midagi teha,» kirjeldas Marget Savisaar. «Lõppstaadiumis kahjustab niisugune kopsuhaigus kõiki organeid ning lõpeb paratamatult surmaga.»

Niisiis, osa kopsuhaiguste puhul teatakse juba diagnoosimise hetkest peale, et siirdamisevajadus tekib varem või hiljem.

Teine osa haigusi on sellised, millele on ravi küll olemas, aga kui haiguse iseloom muutub, siis võib ka nende puhul ilmneda siirdamisvajadus.

See kõik on natuke kassi ja hiire mäng. Just ajalises mõttes, sest hiljaks ei tohi jääda.

«Me saame siirata inimesele, kelle kopsud on väga haiged, aga kelle teised elundid on veel sellises seisundis, et ta suudab operatsiooni üle elada,» põhjendas Marget Savisaar.

Haigete ettevalmistusperiood kopsusiirdamiseks on pikk ja siin ei käi  jutt psühholoogilisest tööst, vaid tervest hulgast uuringuist, mis aitavad arstidel otsusele jõuda, kas siirdamine saab üldse kõne alla tulla.

Patsiendil peavad olema ka niisugused lähedased, kes tuleksid toime sellega, mida toob endaga kaasa pereliikme haiguse paratamatu süvenemine. Siirdamiseelsed vaktsineerimised tehakse samuti mitte ainult patsiendile, vaid teistelegi pereliikmeile.

Kunagi hiljem

Marget Savisaar ütles, et on haiguslugusid, mil esimest korda räägitakse patsiendile siirdamisvajadusest juba siis, kui ta ise veel muret ei tunne. Enamasti vastab patsient: «Jaa, ma mõistan seda küll, aga räägime sellest kunagi hiljem!»

Kui on tekkinud esimesed tagasilöögid ning see «hiljem» on käes, siis saabub kurbus ja masendus.

«See on selline abituse tunne, mil patsient tajub, et me oleme kõik ühes paadis,» kirjeldas Marget Savisaar. «Tal endal on halb ja meie mõistame, kui halb tal on. Ja kuna me tunneme vajadust väga ekstreemse raviviisi järele, siis see tuleb meil patsiendile selgeks teha. Seda paratamatust mõistab ka patsient.»

Viie aasta jooksul on kolm patsienti surnud. Kaks neist on surnud esimestel operatsioonijärgsetel nädalatel, üks rohkem kui aasta pärast siirdamist. Põhjused on kõigil juhtudel erinevad.

Intensiivraviarst Pille Parmul on hästi meeles üks operatsioonieelne vestlus patsiendiga, kellele ta selgitas kõiki riske. Ka seda, et tema tervislikku seisundit arvestades, ei pruugi ta katsumusest võitjana välja tulla.

«Patsiendi enda sõnad olid seepeale: ma olen juba praegu poolsurnud. Ma tahan endale anda veel selle viimase võimaluse,» meenutas Pille Parm.

Kõik on silme ees

Marget Savisaar ja Pille Parm ütlesid, et kõik need 13 siiratud kopsudega patsienti on neil silme ees. Nad on pidevalt arstide vaateväljas. Meilid, telefonivestlused, sõnumid, regulaarsed kokkusaamised – ükski moodus ei ole sest suhtlemisest puudu.

«Sest siirdamine ei tee inimest terveks, vaid asendab ühe, raskesti käsitletava haiguse hoopis uue seisundiga, mis on samuti keeruline,» sõnas Marget Savisaar.

Kopsusiirdamisoperatsioon ise võib kesta kuus kuni kaheksa tundi. Doonororgani maksimaalne isheemiaaeg ehk aeg, mil see on doonorilt eemaldatud ja tuleb patsiendile edasi siirata, on kuus tundi. Mida lühemaks see aeg kujuneb, seda parem.

Operatsioonihaav algab ühe kaenla alt ja lõpeb teise kaenla all. Haav kulgeb roiete vahel nii, et ka rinnak on läbitud. See tähendab, et inimese keha on poolringi ulatuses läbi lõigatud ning ta on keskelt avatud nagu lauluraamat.

Kopsud siiratakse kordamööda. See tähendab, et kui patsient sai enne suurivaevu hakkama kahe haige kopsuga, siis operatsiooni ajal tuleb periood, mil tal tuleb hakkama saada ühe haige kopsuga ning seejärel saabub aeg, mil ta elab ühe uue kopsuga – mõnikord on selleks etapiks vaja kunstlikku vereringesüsteemi.

Operatsioonil viibivad lisaks kirurgi meeskonnale, anestesioloogidele ja anestesistidele alati kopsuarst Marget Savisaar ja intensiivraviarst Pille Parm, kuna nemad on saanud siiratud kopsudega patsientide ravimiseks Viinis eriväljaõppe ning teisi nendetaolisi arste Eestis praegu pole.

«Seesama praktika on aga igal pool maailmas, et tööd kopsusiiratud patsientidega juhivad kindlad inimesed,» selgitas Pille Parm.

Eesti on väike riik ning sellest tulenevalt on siirdamiste arv tagasihoidlik. Kindlaid inimesi on vaja juba selle pärast, et saada maksimaalset kogemust ja seda järgmiste haigete juures maksimaalselt ära kasutada.

Tõsi on aga see, et mujal siirdamiskeskustes ei viibi kopsuarst ja intensiivraviarst operatsioonitoas. Marget Savisaare sõnul on nemad seal selleks, et probleemide tekkimisel saaksid nad aidata tähtsaid otsuseid teha. Nende kohalolek annab kõikidele kogemust ja kindlust juurde, see loob sajaprotsendilise osaluse tunde ning on märk sellest, et nad kõik oma meeskonnas hoolivad üksteisest.

Kuidas eluga pääseda

Siirdamisjärgsetel päevadel elab intensiivraviarst Pille Parm patsiendi kõrval haiglas. «Hea tulemus on, kui me saame haige uute kopsudega ise hingama teisel või kolmandal päeval,» rääkis ta.

Teatud aja hingab patsiendi eest masin, teatud aja masin abistab teda hingamisel. Järjest rohkem võimaldatakse patsiendil endal hingata. Teda hoitakse isoleeritud palatis, kus käib kindel personal. Ja jälgida tuleb sadu tervisenäitajaid. «See on täppisteadus,» tunnistas Pille Parm.

Kogu siirdamismeeskond korraldab visiite ja peab arutelusid neil esimestel operatsioonijärgsetel nädalatel vähemalt kaks korda päevas.

Patsiendi ärkamine raskest operatsioonist ning mõnel juhul päevi kestnud narkoosist võtab aega. Segadusseisundeid on palju, lõpuks tuleb patsiendile meelde, mis põhjusel ta haiglasse sattus ja mis on tegelikult toimunud.

Kui ühel päeval näib, et tal on juba parem, jääb patsient ise oma hinnangus tagasihoidlikuks. «Neil on olnud sedavõrd pikk ja piinav haigus, et nad ei julge esialgu uskudagi seda, mida nad tegelikult tunnevad,» selgitas Marget Savisaar. «Isegi kui neil hakkab paremini minema, on nad veel kaua aega väga vaevatud.»

Ja siis tuleb päev, mil siiratud kopsuga patsient viiakse intensiivraviosakonnast üle haigla pulmonoloogiaosakonda ning siis hakkavad tema eest hoolt kandma ka selle osakonna arstid ja õed.

«Nad raporteerivad mulle pisemaidki asju ning neil on voli mulle helistada ükskõik millal,» ütles Marget Savisaar.

Käisingi vetsus

Ükskord üllatub patsient siiski. Näiteks kui saab selgeks, et ta ei vaja enam lisahapnikku, et on sellest täiesti vaba. Või kui ta märkab, et suudab voodist püsti tõusta ja tualetis ära käia nagu peaaegu terve inimene. «Täitsa lõpp, käisingi vetsus,» juubeldab ta hing sisimas.

Ja seejärel hakkavad nad märkama, kuidas nende ellu tulevad tagasi pisiasjad, millest tavaliselt keegi ei räägi. Nad saavad ise riidesse ja ise ennast pesta ja ise süüa ...

Rääkimata sellest, et kui nad koju jõuavad, avanevad nende elus uued võimalused. Nad saavad minna poodi, käia külas või võtta külalisi vastu. Nad unistavad sellest juba haiglas ja räägivad kõigile, et see on midagi sellist, mida nad on ammu igatsenud.

Marget Savisaar meenutas, et üks naine alustas haiglas arvuti taga töötegemist – nii ihkas ta tagasi tavaellu. Kojusaamiseni läheb aega vahel aga kaks kuud.

Suur osa siiratud kopsuga inimestest võiks töötada, aga Marget Savisaare sõnul on probleem selles, et nad ei leia alati sobivat tööd. Näiteks ei saa nad töötada kohas, kus võivad kokku puutuda teiste haigete inimestega, seega ka koolis ja lasteaias. Neile ei sobi puidutöö ega töö autoremonditöökojas.

Nad peavad võtma kellaaja järgi ravimeid, see on väga tähtis, et siirik hästi vastu peaks. Suurt hulka ravimeid tuleb võtta elupäevade lõpuni. Neid, mis mõjutavad immuunsüsteemi, neid, mis on infektsiooni vastu, ja neid, mis on olulised kaasnevate haiguste raviks.

Marget Savisaar aga teab, et kui kodukohas tõesti enam sobivat tööd ei leita, siis sedavõrd aktiivsemad on nad kodus. «Üks meie siiratu on kogu aiamaa üksinda üles harinud – künnab, külvab ja lõikab. Teeb kõike ise.»

Ootel seitse inimest

Praegu on Tartu ülikooli kliinikumis kopsusiirdamise ootel seitse inimest, sealhulgas üks laps. Mõni on oodanud kaks aastat, mõni kaks kuud. Kopsusiirdamisi tehakse Eestis ühel aastal kolm või neli. Aga kui võtta aega eelmise aasta novembrist tänavuse novembrini, siis selle aja jooksul on olnud kuus siirdamist.

Kopsusiirdamiskirurg Tanel Laisaar lisas, et kui vaadata raskete kopsuhaiguste esinemissagedust ja siirdamise keskmist vajadust, siis see arv ongi optimaalne.

Aga ka lähiriikidest – Lätist, Venemaalt ja Ukrainast – ning isegi Kasahstanist on olnud kandidaate Eestis siirdamise ootelehele.

Teisalt, mida pikem ooteleht, seda väiksem on tõenäosus, et patsiendile sobiv doonororgan talle antud aja jooksul leitakse. Patsiendid võetakse ootelehele, kui nende eeldatav eluiga ilma siirdamiseta on kaks aastat. Niisiis aeg, mille jooksul tuleb kindlasti leida sobiv organ, on võrdlemisi lühike.

Mõnikord on see paratamatu, et kõik ootelehel olevad patsiendid ei jõua sobivat doonorit ära oodata. Eesti patsientidega ei ole seda õnneks veel juhtunud.

Tanel Laisaare sõnul on lahenduseks rahvusvaheline organivahetus, mille nimel teeb Eesti kõvasti tööd, ja loodetavasti saab ühinemine mõne rahvusvahelise organisatsiooniga lähiajal teoks.

Patsiendid käevangus

Doktor Marget Savisaar on tihedalt seotud ka kõigi nende inimestega, kes on alles ootelehel.

«Neil tuleb teatada mulle igast oma sammust, isegi sellest, kui nad nädalavahetuseks mandrilt ära Saaremaale sõidavad,» kirjeldas ta. «Sest niipea, kui meile tekib potentsiaalne doonor, huvitab mind iga ootaja kohta see, kui kaugel ta meist asub ja kuidas ta käsi käib ja ega tal mingit infektsiooni ei ole.»

Kopse on siiratud ka jõulude ajal ning arstid Marget Savisaar ja Pille Parm on ka siis kohal. Nad ütlevad, et neile annab jõudu see, et kõik siiratud kopsudega patsiendid on osanud arstide tööd hinnata. Ükski patsient ei ole midagi raisku lasknud minna, nad kõik on oma arste jäägitult usaldanud.

«Kui midagi neile kõigile praegu soovida, siis – lootust ei tohi kunagi kaotada,» ütles Marget Savisaar. Pille Parm noogutab.

Nii sünnivad erilised lood.

Tagasi üles