Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Matemaatikaõpet ähvardab uus kannapööre

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Gümnaasiumimatemaatika õpetamine seisab haridusministeeriumi soovil taas kord teelahkmel: kui suures mahus oleks seda vaja, et õpilaste koormus poleks liialt suur, ent kuidas õpetada keeruline matemaatikakeel nii selgeks, et tagada tehnikaerialade ja loodusteaduste õppimiseks vajalikud teadmised? | FOTO: Margus Ansu

Ehkki vaid viis sügist tagasi muutus Eesti gümnaasiumites matemaatikaõpe kardinaalselt, küpseb ministeeriumis plaan lüüa laia ja kitsa matemaatika õpetamine taas kokku ja loota gümnasistide huvile ise matemaatikat süvendatult lisaks õppida.

2011. aastal astuti suur samm edasi senisest traditsioonilisest matemaatika õpetamisest, kui end matemaatikas nõrgemana tundvad või muude huvidega õpilased said soovi korral asuda õppima kitsast matemaatikat ning ainest rohkem huvitatud laia matemaatikat.

Tundide arvestuses tähendab see, et kitsa matemaatika õppijatel on seda ainet kolm tundi nädalas, teistel viis. Praeguse süsteemi järgi on see vastavalt 8 ja 14 kursust kogu gümnaasiumiastme peale.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul on sellest muutusest saati olnud matemaatika kahel tasandil õpetamisega segadus. Nii helistavad tema sõnul igal sügisel ministeeriumisse nõutud värsked gümnasistid ja nende vanemad, kes ei saa aru, mis toimub, ega oska otsustada, kumb suund valida.

Pinnapealsed teadmised

Teine mure on Libliku sõnul see, et mõlema suuna puhul läbivad õpilased küll pea sama materjali, ent kitsa matemaatika kursuse õpilastel pole võimalik seda süvitsi õppida, mistõttu saadakse ainest pinnapealseid teadmisi.

«Nii et see, mida ta ei osanud, seda ta ei hakkagi oskama,» sõnas Liblik ja lisas, et ka koolijuhtidel on keeruline pakkuda kahte erinevat kursust, olenemata sellest, kui palju ühe või teise huvilisi on.

Ehkki uus kursuste süsteem pole saanud veel piisavalt settida ning kitsa ja laia matemaatika eksameid on korraldatud vaid kahel viimasel aastal, on ministeerium võtnud suuna analüüsida, kas ja kuidas tuleks õpet muuta ning ehk ka kursused taas kokku lüüa. Põhjuseks on signaalid koolijuhtidelt, õpilaste ja üliõpilaste esindustelt ning lastevanematelt.

Liblik sõnas, et kui muutus tõesti ette võetakse, tähendaks see, et kursuste mahus tuleks leida mingi kesktee. «On see üheksa kursust, mida on juba välja pakutud, või kümme kursust, see on kõik arutelude küsimus ja me kindlasti töötame sellega,» rääkis ta.

Matemaatikat süvendatult õppida soovivad gümnasistid saaksid Libliku sõnul sel juhul võtta juurde valikkursusi.

Seda arutelu jälgivad murelikult pealt aga kogu elu matemaatikaõpetajaid koolitanud, õpikuid koostanud ja aasta tagasi pensionile jäänud Tartu ülikooli emeriitdotsendid Lea ja Tiit Lepmann.

«See, et arenenud maades õpetatakse matemaatikat ühel tasemel ja ka eksameid tehakse ühel tasemel, on pigem erand kui reegel,» sõnas Lea Lepmann.

Tema sõnul võib küll mõelda, et soovijad võtavad ise erinevaid matemaatika valikkursuseid juurde, ent ta küsib, kas iga kool saaks neid õpilastele ka pakkuda. Liiatigi saaks eksamil kontrollida siis vaid neid teadmisi, mida õpilane peab kohustusliku kava järgi omandama.

«Nii seaksime lati paljude jaoks liiga madalale,» rääkis Lepmann. «Matemaatika leiab kõrgkoolides edaspidist rakendamist enamiku erialade kor-ral, seetõttu peaks koolist saadud vundament olema suhteliselt ühesuguse sisuga, mitte koosnema vaid eri valikkursustest.»

Raisatud ressurss

Pille Liblik märkis, et ka praegu on probleemiks see, et ehkki koolid peaksid pakkuma õpilastele lisakursuste võimalust, teeb tegelikkuses seda vaid kümme protsenti Eesti gümnaasiumitest. «Me oleme teinud 2010. aastal tohutu töö nende valikkursuste väljatöötamiseks, paigutanud sinna ressursse, aga koolid neid ei kasuta,» tõdes ta.

Lea Lepmann usub, et nende õpilaste arengule, kes valivad praegu süvendatud matemaatikaõppe, mõjub praegune laia matemaatika õppimise võimalus kahtlemata hästi ning kursuste kokkulöömine tähendaks ajas tagasi minekut.

«Kui minna tagasi kümne kursuse peale, siis minu pähe see ei mahu, ja ausalt öeldes ei oska ma sellele ühtegi loogilist põhjendust leida,» tõdes Lepmann.

Ta on abikaasaga analüüsinud viimase kahe aasta matemaatika riigieksami tulemusi ja julgeb väita, et areng toimub õiges suunas: õpilased on teinud paremaid valikuid, kitsa matemaatika eksami tulemused on paranenud ja väga kehvi töid on jäänud vähemaks.

Praegune eksamite süsteem aitab tema sõnul paremini selekteerida välja ka kõige andekamaid õpilasi, mis on oluline ülikoolide vastuvõttudel.

Lepmann tõdes, et PISA testide järgi on Eesti õpilaste keskmine tase matemaatikas kõrge, ent raskemate, iseseisvat mõtlemist ja loogilist arutelu nõudvate ülesannete sooritus pole väga hea. «Just selle nimel tuleks tööd teha, aga ma näen, et gümnaasiumis tahetakse hakata hoopis vastupidises suuna liikuma,» lisas ta.

Lüngad õppimises

Matemaatika õpetamise probleem jõuab lõpuks otsaga välja Eesti ülikoolidesse. Tallinna tehnikaülikooli vastuvõtu- ja õppenõustamistalituse juhataja Anne Urbla rääkis, et tehnika-, ehitus- ja loodusteaduste erialadele pääsemiseks läheb kindlasti vaja laia matemaatika eksami sooritamist.

Aga see, mida praegu gümnaasiumites laia matemaatika kursusel õpetatakse, on Urbla sõnul ülikooli jaoks absoluutne miinimumprogramm, nii et igal sügisel tuleb sissesaanutele korraldada tasanduskursusi, et täita lünki, mis on jäänud gümnaasiumist.

Tasanduskursusi ei vaja enamasti tudengid, kes on reaalainete suunaga gümnaasiumites omandanud rohkem kursusi kui laia matemaatika õppes nõutakse.

Urbla sõnas, et pigem peaks iga gümnasist läbima vähemalt laia matemaatika kursuse. Kui aga kursused pannakse kokku ning kohustuslikuks jääb üheksa või kümne kursuse läbimine, oleks see ülikoolile raske hoop.

«See oleks väga karm, arvestades, kui suur on meil tehnikavaldkonna erialaspetsialistide defitsiit,» tõdes ta ning lisas, et ülikoolidele oleks see liialt suur koormus, kui nad peaksid hakkama täitma seda lünka, mis gümnaasiumi kursuste vähendamisega kaasneks.

Samuti ei ole Urblal usku sellesse, et õpilased ise vabatahtlikult lisakursusi juurde võtavad ja oskavad arvestada, milliseid teadmisi nad edasiõppimiseks vajavad. Ta tõi näite, et isegi gümnaasiumilõpetajatel pole veel selget pilti oma tulevikuerialast, kui sisseastumisavaldused viiakse üheaegselt näiteks infotehnoloogia, majanduse ja psühholoogia erialadele.

Urbla sõnul on TTÜ jaoks praegugi suur probleem see, et gümnaasiumis pole enam kohustuslik õppida joonestamist ning seda saab võtta vaid valikkursusena. «See tekitab meile ikka päris suured käärid, sest kõik tehnikaerialad on joonestamisega seotud,» tõdes ta.

Analüüse veel pole

Pille Liblik selgitas, et ehkki ühtegi analüüsi matemaatikaõppe muutmiseks pole veel tehtud ja ühestki kindlast muutusest ei saa rääkida, on praegu välja töötatava põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse üks eesmärke vähendada gümnaasiumis õpilaste koormust ja suurendada valikute võimalust.

«Meie ülesanne on leida üles see koht, kuidas suurendada valikuid kogu õppekoormust suurendamata,» selgitas Liblik. «Järelikult jääb meil üle mänguruum ainult kohustuslike kursuste mahus.»

Anne Urblal tekib seepeale aga küsimus, miks peaks gümnaasiumiharidust järjest lihtsamaks vormima. «Riik ju räägib, et kutsehariduses on inimesi puudu, ja siis teevad nad keskhariduse nii pehmeks, et õpilasel ei tekigi küsimust, kas omandada kutse- või keskharidus,» tõdes ta. «Aga gümnaasium võiks olla noorele inimesele ikka väljakutse.»

Tagasi üles